kontroll, süst ja tähtis protseduur ise

Kuu aega on möödunud mu viimasest postitusest nii et aeg selle kuu kokkuvõte teha.

Veider oli jälle päevi oodata. Aeg tundus alguses minevat pikalt. Samas oli elus palju muud toimumas nii et kui alguses tundus aeg seisvat, siis lõpuks tulid päevad lausa ootamatult kätte.

Seekord olid päevad veidrad. Pidid hakkama laupäeval. Mul vahel määrib pisut umbes kaks päeva enne päevade hakkamist ja seekord neljapäeval määris, nii et tundsin ennast juba kindlamalt, et laupäeval nad siis hakkavad. Ja laupäeval oligi juba nagu midagi. Aga see oli kuidagi teistmoodi. Tumedam ja tükilisem ja siis päev otsa oli jälle vaikus. Alles pühapäeval hakkas midagi jälle tulema. Esmaspäeval oli juba pisut rohkem ja korralik kõhuvalu (mis mul on tavaliselt teisel päeval). Igatahes see oli veider ja mul oli raske määrata, et milline neist siis see esimene päev on. Lõpuks otsustasin kuulutada pühapäeva esimeseks päevaks ja jäin selle juurde.

Neljapäevast hakkasin jälle tablette võtma. Seekord siis kaks tükki päevas (hommikul ja õhtul). Infoleht ütles et see on maksimumkogus. Tabletid ostsin Sakust, sest ravimiinfo ei näidanud ühtegi Tallinna apteeki.

Helistasin ka arstile ja sain aja teisipäevaks 21.02. Telefonis küsiti, et millal mul päevad hakkasid ja kui pikk mu periood tavaliselt on ning siis oli hetkeks paus ja arutlus, et reede on püha ja siis küll teha ei saa, et vast siis tehakse neljapäeval. Igatahes jäi arsti aeg teisipäeva peale.

Teisipäeval käisin arsti juures.Sel korral oli arst palju sõbralikum ja ei tekkinud mõistmatusi. Vaatas mu munasarjad üle ja sel korral leidis ühe suurema folliikuli. Ütles, et see ei ole endiselt nii suur, kui võiks oodata enne ovulatsiooni, aga loodame et kasvab veel päeva jooksul suuremaks. Järgmiseks hommikuks kirjutas mulle välja süsti ja neljapäev kell 12 sai mu protseduuri ajaks. Tema mainis samuti et reedel nad ei tee. Nii et mulle jäid pisut kahetised tunded sisse. Ühelt poolt on tore lõpuks esimese katseni jõuda, teiselt poolt tundub, et tingimused pole päris ideaalsed: folliikul on väiksem ja katse on päev varem kui võiks olla. Seal küsisid ära ka doonori numbri. Kuna ma olin päeval avastanud, et mul polnud seda paberit kaasas ja mobiil oli ka koju jäänud, kus mul oli paberist pilti tehtud, siis nad printisid mulle uuesti nimekirja välja ja sain sealt numbri vaadata.

Kolmapäeva hommikul sain endale esimest korda elus süsti teha. Süstel (miskipärast süstel, mitte süstal) tuleb jaburalt suures karbis. Enamus karpi on tühi ruum. Süstliga tuleb kaasa väga hea detailne juhend, kuidas seda kasutada. Seal on kirjas ka see, mida teha suure õhumulli korral, millest õde mulle ei rääkinud. Muidu oli protseduur sama, mis õega läbi tegime. Mul oli mingi mull küll, aga see ei tundunud nii suur nagu suur õhumull olema peaks. Igatahes tuli nõel süstli otsa panna, nahk süstimise koha pealt puhastada viinaga, keerata nuppu kuni ette tuleb 250, nõel kõhupekki lõpuni sisse lükata ja siis rahulikult vajutada nupp alla nii palju kui läheb ehk kuni aknakesel näitab 0. Siis hoida nõela veel 10 sekundit sees ja nuppu all ning siis nõel välja tõmmata. Väga lihtne protseduur ja nõel on ka väga peenike nii et valu pole eriti tunda. Ainus segadus mis mul tekkis oli nõela väljatõmbamisel, sest ma olin 10 sekundit hoides muid asju korraks mõelnud ja polnud enam päris kindel, mis nurga alt tõmmata, et see otse oleks. Puhastasin maha jäänud tilga veel viinalapiga ära ja oligi tehtud.

Ärevus tõusis kolmapäeva õhtul. Mitte suurelt, aga kusagil kuklas istus see mõte, et homme ongi esimese katse päev. Leidsime mitmeid huvitavaid ja ebakorrektseid viise kuidas seda nimetada ja tegime selle üle nalja. Kuidagi veider tundub kogu see protseduur. Sperma ostmine ja sisse süstimine tundub veider. Neljapäeva hommik oli ka ärev. Mida lähemale aeg jõudis, seda rohkem mõte selle peale liikus. Õnneks vabariigi aastapäeva aktus ja muud töökohustused tõmbasid tähelepanu kõrvale kuni oligi aeg minna. Olin 15 mintsa varem kohal ja sain kohe registratuuris ka arve ära maksta. Kui üles läksin, oli arsti uks suurelt lahti ja ma olin vaevalt jõudnud istet võtta, kui õde tuli mu juurde nime küsima. Ta suunas mind teise ukse taha ootama ja ütles, et mind kutsutakse. Enne mind oli seal ka üks teine naine juba ootamas. Teda kutsuti enne. Ei oskagi öelda kui kaua ta sees oli, äkki 15 minutit. Igatahes mitte väga kaua. Ja siis oli minu kord.

Mind kutsunud õde oli väga tore. Selline rõõmsameelne ja vahetu. Saapad tuli esimeses toas jalast võtta ja sealt saime väiksemasse tuppa, kus tuli alumine ots lahti riietada, selga sai kitli, juuksed tuli mütsi sisse panna (õde keeras krunni ja ma panin mütsi otsa) ja jalga sain ühekordsed sussid. Koos desifitseerisime käed ära ja läksime edasi kolmandasse ruumi. See oli suurem ruum, mille keskel oli günekoloogi tool, seinas olid aknad, kustkaudu sai suhelda järgmise toaga. Sealt järgmisest toast edastati meile sperma ja säravate silmadega noor naine mainis igaks juhuks üle doonori koodi, andis teada, et spermaga on kõik väga hästi ja soovis mulle edu. Siis pandi sealt poolt katted jälle ette ja jäime arsti ja õega kolmekesi. Õde andis arstile teada, et kõik asjad on valmis pandud ja taskulamp on ka seal. Ma imestasingi, et ruumis nii hämar oli ja eraldi suunatud valgustust ei paistnud. Tundub et seda protsessi tehakse taskulambi valgel. Nagu õige koopas käimine peabki olema.

Protseduur ise oli päris kiire. Emakakaelast läbi pugemine oli selline ebamugav tunne. Mitte otseselt valus, aga nagu arstki mainis, siis selline päevadelaadne ebamugavustunne. Sisse süstimine käis kähku ja tundsin kuidas miski selle peale ja välja valgus. Siis tõstis õde mul ühe jala teise peale risti ja lasi tooli kalde alla nii, et ma olin pisut pea alaspidi ning ütles, et ma pean seal püsima mõnda aega. Kasutasin siis aega ära ja uurisin edasise kohta. Et kas ma pean nüüd millegagi arvestama ka. Arst ütles, et ei pea, et tavaline elu läheb edasi. Küsisin ka toitumise kohta, aga ka selle kohta ütles, et ei pea midagi teisiti tegema. Kirjutas mulle välja mingid uued ravimid, mida pean võtma hommikuti ja õhtuti kuni rasedustestini. Rasedustesti võiks teha 9.03. Ja siis helistan ja annan teada ning räägime mis edasi saab. Tundub, et neil ei ole kombeks liiga palju ette ära rääkida, vaid annavad infot ainult järgmise toimuva etapi kohta. See võib ka väga õige lähenemine olla, et inimesed ei saaks ülemõelda ning infokülluses ei ununeks midagi ära.

Nüüd siis on esimene katse tehtud. Mitte ideaaltingimustes, aga loodame parimat. Kodus wc-s käies tuli tupest natuke verd, aga arvestades protseduuri usun, et see on normaalne. Ees ootab vabariigi aastapäev ja nädalavahetus nii et saab rahulikult puhata. 9 märtsil siis annan teada mis test mulle ütleb.

Esimene tagasilöök

Panin arstile õigel ajal aja kirja, võtsin kenasti tablette nii nagu ette nähtud (5-9 päev, üks tablett päevas) ning 10-ndal päeval istusin arsti ukse taga.

Arsti suhtlusstiil oli minu jaoks veider. Ma ei saanud temast aru. Esiteks astus ta ukse taha, küsis mu nime ning keeras siis ringi ja läks kabinetti tagasi. Hetk hiljem piilus välja küsides "kus te jäite siis?". Ma tõesti ei saanud aru, et ta ootas, et ma talle järgneks. Ta uuris pabereid ja vaatas, et ma tahan teha IUI-d. Lisasin juurde et doonorspermaga. Vaatas veel oma arvutit ja pabereid ja vahetasime pisut infot ning nina paberites nii muuseas iseendaga rääkimise toonil ütles "no vaatame siis järgi". Mulle tundus, et ta hakkab mingit infot arvutist täpsustama. Kui ma aga kohe pükstest välja ei hüpanud, siis vaatas mulle otsa ja kannataja tooniga lisas, et vaatame ultraheliga järgi. Nüüd sain aru, mida mult oodatakse. Lahkusin pükstest ja võtsin asendi sisse, mõeldes samal ajal, et see uks on küll lukust lahti ja huvitav kui tihti siit inimesed kogemata sisse astuvad. Ukselt oleks olnud päris huvitav vaade. Kedagi siiski ei tulnud.

Masinat ettevalmistades uuris arst mu käest viljatuse põhjust. Ütlesin "sperma puudus". Hetk vaikust. "Ahah, et mehel on siis raskusi?". Täpsustasin "mehe puudus". Ootasin, et kas tuleb veel küsimusi selle kohta. Ei tulnud. Huvitav mis põhjuseid veel oleks doonorspermaga IUI tegemiseks kui mitte sobiva sperma puudumine ja mis vahet on sellel, kas mul pole meest või on mehe sperma mingil põhjusel sobimatu? Tundus nagu lihtsalt huvi. Edasi vaatas ultraheliga ja uuris siis minu kohta. Rääkisin, et mul pole munajuhasid uuritud, sest ma ei tea ühtegi põhjust, miks nendega ei peaks kõik korras olema ja ka muidu peaks minu teada kõik korras olema.

Tuleb välja, et miski nii korras ikkagi ei ole, sest folliikulid olid mul väikesed. Ühel pool olid kõik väikesed, teisel pool oli üks pisut suurem, aga mitte piisavalt suur, et kindel olla, et ta see periood ikka valmis saab ja liikuma hakkab. Ehk siis suure tõenäosusega mul puudub see kuu ovulatsioon. Arsti käitumist vaadates jäi mulle kahtlus, et äkki see nii tavaline ei ole, aga nad veel ei hakka mulle midagi ütlema. Mitte just liiga positiivne mõte. Arst vaatas mu ilmet ja lohutas, et äkki mu keha lihtsalt ei saa aru, mida ma teha tahan. Nii et hetkel ma klammerdun selle mõtte külge. Ise vaikselt mõtlen ka seda, et mul on olnud väga emotsionaalne periood just see nädal, kus folliikul oleks pidanud arenema ja äkki see erakordne emotsionaalne seisund pani ka mingi bloki ette.

Kui selline tagasilöök on muidu päris negatiivne ja tekitab oma hirme, siis antud juhul on mõnes teises mõttes minu jaoks ka sobiv, kui see protsess kuu võrra edasi nihkub. Saan mõningaid olulisi eraelulisi asju veel läbi töötada ja vast jõuan ka remondiga kaugemale. Rasedana remondi tegemine ei pruugi olla kõige tervislikum ega meeldivam tegevus.

Igatahes jään praegu uut perioodi ootama ning siis tuleb uus katse. Kui eelmisel korral võtsin ühe tableti päevas, siis sellel korral võtan kaks. Vast suurem doos aitab siis paremini kaasa. Ja väga loodan, et see mingit hüperstimulatsiooni kaasa ei too (liiga palju folliikuleid korraga arenemas).

Leidsin aga uuesti, kui väga mulle minu tegelik arst meeldib, kes kõike seletab ja räägib ja teeb seda nii selgelt ja arusaadavalt. Kohati mõtlen, et kas peaks talle igaks juhuks üle helistama ja kinnitama ka tema hinnangu sellele, et võtta järgmine kuu kaks tabletti. Ei ole veel otsustanud.

Sain ka uue retsepti. Pakis peaks tavaliselt olema 30 tabletti, aga kuna see on antud hetkel defitsiitne kaup ja mul läks esialgu vaja vaid 5 tabletti, siis müüdi mulle 10 tabletiga leht kogu karbi asemel. Nüüd pean aga uuesti jahile minema, et saaks järgmine kuu kaks tabletti võtta. http://www.raviminfo.ee/ sõnul ei ole seda hetkel Tallinnas üldse saada. Tallinna alt otsides näitab miskipärast ainult Jõgeva apteeki. Aga õnneks Harjumaal on see veel täitsa olemas.

Nüüd siis uuesti päevi ootama.

Unenägu

Ma olen olnud hämmastavalt terviklik ja enesekindel kogu selle lapse saamise ja kunstliku viljastamise teema juures. See on veider kontrast eelneva ajaga, kus ma suutsin kõige osas üle mõelda ja põdeda. Otsuse tegemise hetkest peale pole mul olnud hetkegi, kus ma oleks kahelnud või tundnud hirmu ja ebakindlust. Kõik on mu peas leidnud oma koha ja ma peaaegu ei mõtlegi enam selle peale. Kõik tundub õige ja korras. Aga tundub, et kusagil sügaval mingi osa ikka tunneb ärevust.

Eile öösel nägin esimest korda lapse saamist unes. Ja tundub, et selles unenäos lõid välja hirmud ja ebakindlused, mis muidu esile ei pääse. Mul olid kaksikud ja ma olin kõige kohutavam vanem. Ma kaotasin ühe lapse ära ja selle asemel, et tunda hirmu, kus mu laps on, tegelesin ma kaotuse teiste eest varjamisega. Ma unustasin allesolevale lapsele süüa anda ja kogu uni tundus keerlevat selle ümber kuidas ma olen täiesti võimetu lapsi korralikult elus hoidma, mingist elukvaliteedist rääkimata. Lisaks me miskipärast kas elasime või vähemalt mingi aja viibisime puu otsas onnis. Tundub, et minu kauge evolutsiooniline ahvi taust lõi unes välja. Kui mõtlema hakata, siis ka beebid oli rohkem ahvi kui inimese laste moodi. Paistab et mu ahvi geenid kahtlevad minu vanemlikes võimetes.

Muidu on aga kõik jätkuvalt hästi. Olen oma lapse saamise plaanidest rääkinud veel mõnele sõbrale ja tundub, et kõik võtavad seda suhteliselt kergelt ja väga suuri reaktsioone pole saanud. Korralikud rahulikud eestlased, kes võtavad asju nii nagu on ja ei hakka teiste elusid üleanalüüsima. Mulle sobib hästi.

D-vitamiin on teinud imesid minu enesetundega. Mul oli ilmselgelt suur puudus ja sellest pidev väsimus. Nüüd olen palju erksam ja tunnen ennast märksa paremini.

Päevad hakkasid peale ja pean nüüd esmaspäeval helistama ja panema arstile aja kinni ning kolmapäevast hakkan võtma tablette. Ootusärevus on juba sees. Olen ametlikult alustanud selle perioodiga, kui toimub esimene katse. Põnev, põnev, põnev!

2 arstikülastust

Käisin ämmaemanda vastuvõtul detsembri lõpus. Ämmaemand rääkis lähemalt üle kogu IUI protseduuri, andis doonorite nimekirja ja paar paberit allkirjastamiseks. Sain teada, et lisaks tablettidele pean ennast ka ühe korra süstima. Tablettidega kutsutakse esile folliikulite kujunemine ja süstiga ovulatsioon (vähemalt nii sain mina asjast aru). Sain ka proovida süsti tegemist. See oli üllatavalt keeruline, kuna ma pidin süstalt korralikult käes hoidma ja samal ajal süstla peal olevat akent jälgima. Mulle tundus, et on võimalik üks või teine, sest kui ma süstla pihku võtan, siis sõrmed varjavad automaatselt aknakese ära. Kui ma aga sõrmed eest nihutan, on süstal ebakindlalt käes. Eks pean kodus seda võtet harjutama. Igatahes süstitakse kõhupekki ja see on hea suur ala, millele on lihtne pihta saada. Võtad voldi kätte ja süstid sisse.

Dokumendid. Sain kaasa nõustamisprotokolli ja nõusoleku kunstlikuks viljastamiseks. Mõlemal dokumendil tegi ämmaemand kohapeal vajalikud korrektuurid, tõmmates maha mehe osa ja ebavajalikud protseduurid. Kohapeal kirjutasin vastava kuupäeva, sest need pidid mõlemal dokumendil samad olema, aga oma isikuandmed sain kodus lisada. Pidin paberid arsti visiidile kaasa võtma. Midagi väga erilist neis dokumentides kirjas ei olnud. Kinnitasin, et olen nõustatud ja olen saanud tutvuda enda kohta koostatud dokumentidega. Nõusolek kunstlikuks viljastamiseks lõppeb teatega, et kuni viljastamise teostamiseni võin nõusoleku igal ajal  tagasi võtta ehk sisuliselt see mulle mingeid kohustusi ei pane.

Nüüd siis kõige põnevam teema- doonorite nimekiri. Kuna ma ei tea kui avalikult seda levitada tohib, siis igaks juhuks pilti kogu nimekirjast siia ei julge panna. Tegemist on tabeliga, kus on 17 meest. Enamus neist taanlased, kaks skandinaavlast ja üks Taani/Bulgaaria päritolu mees. Tabelis on doonori number, rahvuskuuluvus, silmade ja juuste värv, pikkus, kehakaal, haridus/elukutse, veregrupp ja Rh faktor (kogu nimekirja peale on vaid üks negatiivne). Ja see on kogu info. Päris keeruline on sellise info põhjal kedagi eelistama hakata. Kõige rohkem inimese isikut paljastav võiks olla antud juhul tema haridus/elukutse. Selle kohta siiski lisan ka foto. See vast annab parima ülevaate sellest, kui vähe infot tegelikult on. Loomulikult on see parem kui mitte mingi info, aga jube veider on valida, kas ma eelistan lapse isaks fotograafi või õpetajat. Eks lõpuks tuleb ikka valik teha. Aga olles oma esialgse valiku juba teinud, olen jõudnud ka uuesti hakata teist varianti kaaluma. Nii väikese info põhjal on see ikkagi suhteliselt huupi valimine.

Ämmaemandalt uurisin ka munajuhade läbitavuse kohta, aga ei saanud sealt eriti selget vastust selle kohta, kui tõenäoline on sellise probleemi esinemine. Olen selle osas mõelnud nii ühte kui teistpidi, aga praegu siiski jäänud selle juurde, et esimese korra või paar proovin niisama. Küsisin ka vitamiinide kohta. Ma hakkasin detsembris võtma raseduse eelseid vitamiine. Ämmaemand kiitis selle heaks ja soovitas konkreetse firma toodet. Ma pole küll selles 100% kindel, kas need on ka millegi poolest paremad või on see hea lobitöö. Praegu võtan igatahes olemasoleva paki lõpuni ja siis vaatan mis edasi ostan.

Jaanuari alguses oli ka uus arsti aeg. Arst andis ülevaate proovide tulemustest. Kõik uuringud olid normi piires välja arvatud d-vitamiin. Raseduse eelsetes vitamiinides pidi d-vitamiini kogus olema mulle ebapiisav ja seda pean nüüd juurde võtma hakkama. Seda soovitas jätkuvalt võtta vähemalt suveni välja ja võimalik, et mingis koguses oleks hea ka suvel võtta. 

Mis edasi? Perioodi esimesel päeval pean helistama teisele arstile, et panna tema juurde uuringuks aeg kinni. Tema vaatab üle, et mul oleks korralikult folliikul(id) tekkinud, sest ilma nendeta pole mõtet eostamist proovida ja siis kirjutab mulle välja ämmaemanda poolt tutvustatud süsti ning määrab uue aja.

Sain kätte retsepti ravimile, mida pean perioodi 5-9 päeval võtma, et folliikulite arengut soodustada. Antud retseptiravimi tellimisega oli olnud probleem ja seda pole kõigis apteekides saada. Haigla enda apteegis seda ei olnud, aga ta vaatas mulle välja ühe haruapteegi kus seda pidi leiduma. Loodan, et pärast mõnda haiguspäeva, on see seal endiselt olemas. Kui seda ravimit enam leida ei ole, siis on olemas ka sama toimeainega teine ravim, mis peaks olema laost tellitav, nii et õigel ajal otsima hakates ilma ei jää.

Ja nüüd siis polegi muud kui oodata ja vitamiine süüa. See on küll esimene kord kui ma päevasid ootan.

Vahepealseid mõtteid

Veider on see kuidas maailm muutus pärast selle otsuse tegemist. Enne otsust möödus kaks aastat maailmavalus ja tohutus kahtlemises. Suures segaduses kõige osas. Ma suutsin ennast nii üle mõelda, et kogu elu tundus liiga keeruline. Ma tundsin ennast lõksus kinni, kuigi objektiivselt teadsin, et kõik on ülimalt hästi. Ma ei tahtnud enam asju, mida olin alati tahtnud ja samas ei osanud ka midagi muud tahta.

Millest ma siis enne mõtlesin?

Ma õnneks pole juba pikka aega uskunud seda, et lapsel on ilmtingimata vaja ema ja isa. Ma usun siiralt ja sügavalt, et lapsel on vaja armastavaid inimesi nende ümber. Armastus, soojus ja tugi on need, mida laps vajab ja selle armastuse pakkuja sugu on ebaoluline. Seega mina õnneks selle üle eriti palju ei pidanud mõtlema. Usun, et paljudel teistel on sel teemal palju rohkem peamurdmist. Üks minu silmis ilusamaid perekondi koosneb ainult emast ja tütrest ja see eeskuju aitab palju.

Küll aga sain ma lõputuseni mõelda rahast. See väike asi on meie eludes erakordselt suure tähtsusega. Kuna mu sissetulek ei ole eriliselt suur ja mul pole aimugi kui palju lapse peale raha kulub, siis on see keeruline teema. Ma olen kokkuhoidlik inimene ja kuna mul on oma korter, siis saan rahadega hakkama. Aga väga suurt summat üle ka ei jää. Kas sellest ülejäävast summast piisab ja kas ma saan selle kõrvalt veel hoida pisikest tagavara ootamatusteks? Õnneks on mul väga toetavad vanemad, sugulased ja sõbrad. Ma ei taha kindlasti nende rahalise abiga lapse saamisel arvestada, aga vähemalt ma tean, et kui asjad keeruliseks lähevad, siis ma ei jää probleemidega kunagi üksi. Miski maailmas ei saa asendada hoolivat lähivõrgustikku.

Lasteaiakoht. Ma tean, et lasteaiakohtade saamine on keeruline. Kas ma saaks koha õigeks ajaks? Partneriga koos last saades säiliks sellises olukorras vähemalt üks sissetulek kuni teine saab tagasi tööle minna. Aga üksi elades? Üksi elades kaoks ära ainus sissetulek ja tööle minna ka ei saa. See on päris keeruline küsimus. Lahendusena näen vaid võimalust raha kõrvale panna piisavalt, et elada üle see koha ootamise aeg, kui see tulema peaks. Kas mul aga jätkub raha kõrvale panemiseks? Eks tulevik näitab. Kipun uskuma, et kuigi lapse peale lisandub kulutusi, siis koduseinte vahel last kantseldades vast kaovad lisakulud muule elule. Ega need kulud praegugi väga suured ei ole, aga eks midagi ikka. Vähemalt bensiini peaks vähem kuluma. Bensiin mähkmete vastu. Looduse saastamise üks vorm teise vastu. Looduslik tasakaal.

Kõige raskem teema on ebakindlus. Kahekesi koos olemine tähendab seda, et kui mina langen, siis on keegi teine, kes on valmis teatepulga üle võtma. Kui ma jään haigeks, siis hoolitseb keegi teine beebi eest ja ka minu eest. Kui mina mingi hetk enam ei suuda, siis saan jätta beebi mõneks ajaks ja tegeleda iseendaga. Vahetustega töö vs 24/7. Ja kui mul on emotsioonid üle pea, siis oleks mul keegi, kes neid kuulaks ja mind kallistaks kuni jalad jälle alla saan. Eks siin on jälle see lähivõrgustiku teema. Ma tean, et kui ma päris ära kukun, siis on nad alati olemas.  Pean lihtsalt õppima abi küsima (mis on kohati päris raske). Pean kedagi välist laskma oma isiklikku ruumi, laskma oma müüre madalamale. Hirmus ebamugav mõte.

Vaimne tervis. See on ennustamatu. Tuleb loota, et rasedusjärgne depressioon ei murra jalust. Või kui ka murrab, siis suudan ka selles olekus vähemalt miinimumnõuded täita. Ma tean, et magamatus ei ole mu sõber. Ma tean, et rasketes oludes ma kipun kokku jooksma ja mul on raske sealt välja murda. Sellele probleemile mul ei ole lahendust. Ma lihtsalt olen otsustanud, et ma saan lapse ja loodan, et ma pean pingele vastu. Eks võrgustik aitab sealgi, kuigi depressiooni nad ravida ei saa ja kui see peaks tulema, siis see tuleb lihtsalt üle elada.

Ja siis tulevad kummitama ka kõiksugu muud mõtted. Poliitiline olukord maailmas tundub hirmutavalt ebakindel. Mis siis kui sõda tuleb? Mis siis kui ühiskond liigubki ekre maailmavaate suunas ja hakkab minusuguseid meheta naisi tagakiusama? Enesekindla ja iseteadlikuna võin ma neile lihtsalt jalgu jääda. Mis siis kui ma töö kaotan? Mis siis kui minuga midagi juhtu? Selliseid kergelt paranoiliseid mõtteid jagub kuhjaga. Elu ei saa kontrollida ka siis kui väga oleks vaja.

Mis muutus pärast otsust?

Vaikus. Ma ei mõtle peaaegu üldse enam lapse saamisele. See on väga veider. Sõbranna ikka aegajalt õhkab, et OMG sa saad lapse ja ema tundis muret, et ta on nüüd lugenud nende protsesside kohta ja kas see ikka on nii turvaline ja äkki ma peaks enne ikka loomulikult proovima. Nemad on alles nüüd hakanud läbima seda protsessi, mida mina kaks aastat läbisin. Minul on see tee käidud. Minu sees on vaikus ja rahu ja isegi need küsimused ja probleemid, millele mul vastuseid ei ole, ei tundu enam nii piinavad ja olulised. Mul on tekkinud mingi sügav veendumus, et ma saan hakkama ja kõik läheb hästi. On lihtsalt uskumatu milliseid uusi mõtteid mu pähe nüüd mahub. Justkui ma polekski selle suure ja olulise protsessi sees. Eks paistab kaua see rahu kestab ja millal tuleb uus ärevus ja hirmsad mõtted. 

Mis ma vahepeal teinud olen?

Hetkel on rahulik. Olen ära viinud uriiniproovi ja peaks varsti minema vereproovi andma. Sõbranna andis oma lõpetamata purgi foolhapet mulle. Seda soovitatakse enne rasestumist võtma hakata (kuigi arst mulle midagi sellist veel ei maininud). Ja katsun leida aega oma elutoa remondi jaoks, sest selle tahaks ikka enne valmis jõuda. 28 detsember on ämmaemanda nõustamise aeg. Annan siis teada, mis teada sain.

Aa, üks asi veel. Ma otsustasin tulevasele isale panna nime. Kuna ma tean, et ta on Taanlane, siis vaatasime sõbrannadega Taani nimesid ja ma otsustasin, et mu tulevase lapse isa on Thor. Ma sünnitan pisikese Thori sõdalase :) Jumalad on ju tuntud surelike naiste rasestamise poolest. 

Vanematega rääkimine

Mul on väga toredad ja toetavad vanemad, aga sellisel teemal vanematega rääkimine on igal juhul hirmutav. Ei tea ju milline reaktsioon võib tulla. Ja kohati tuleb inimestel veider esimene reaktsioon ootamatu teema juures. Esialgu mõtlesin, et teen ära ja ütlen siis kui päts ahjus on ja kolm kuud möödas ehk nagu ikka.

Aga nädala alguses tõstatas isa üles autoostmise teema, millest me olime kunagi kevadel rääkinud. Ise olin selle mõtte mõneks ajaks kõrvale lükanud, aga isa ütles, et uuest aastast tulevad mingid uued maksud peale ja ta oli juba vaadanud autosid ja mõned head pakkumised mulle välja valinud. Nüüd oli minu koht reageerida ja mõelda, mida siis teha. Ma olen natuke raha kogunud ja laenuga saaks osta, aga samas ei kujuta üldse ette kui palju raha hakkab beebi saamise peale minema ja siis edasi beebi enda peale kulub ju ka. Lapsega on autot vaja, aga raha oleks ka nagu vaja. Dilemma. Vanematega seda arutada ka tol hetkel ei saanud. Jätsin teema õhku ja lubasin mõelda. Ise otsustasin oodata ära neljapäevase arstiaja ja siis suurema infoga edasi vaadata.

Neljapäeval, pärast arsti juures käiku, tundsin ennast päris hästi. Eks ehmatus ja ärevus olid ka sees, aga üldiselt tundsin, et see on õige suund kuhu minna ja kergendus oli saada see otsus tehtud pärast pikka kudemist. Ja selle laine pealt tuli ka tunne, et peaks vanemate juures käima ja otse rääkima nendega. Kuna auto osas on vaja niikuinii rahast rääkida ja mingi põhjendus kuluks marjaks ära, siis see on ka hea ettekääne kogu teemaga lagedale tulla.

Mõeldud tehtud. Pärast tööd uurisin, kas vanemad on kodus ja sõitsin sinna. Alguses olime niisama ja siis mingi hetk istusime kõik toas teetassidega ja tundsin, et õige moment on käes.

Kuidas siis alustada? Kuidagi piinlik ja keeruline on see esimene jutuots üles võtta. Hakkasin siis auto asjast teemat vedama. "Et noh, huvitav aeg selle auto teema üles võtmiseks, et ma siis ei saanud kohe öelda, aga mul on teine suurema väljaminekuga plaan ees. Käisin just täna arsti juures uurimas kuidas üksi lapse saamine käib." Isa reageeris esimesena. Nägu läks üllatunud kavalaks naeratuseks "ah et sihuke mõte". Rääkisin pikemalt lahti selle jutu, mida arsti juures kuulsin. Ema oli alguses vait ja kuulas ja siis mingi hetk teatas, et see on mul väga hea mõte. Ma olin kartnud negatiivset reaktsiooni selle osas, et lapse saamine on ikka raske ja kuidas üksi hakkama saad ja palk ei ole kõige suurem jne kõik need sada esimest mõtet, mis mul endal peas alguses keerlesid. Pole veel kiire ka ja äkki ikka leiab kaaslase jne. Aga ei tulnud ühtegi sellesuunalist mõtet. Mõlemad olid positiivsed ja toetavad. Rääkisime tehnilisi asju läbi ja arutasime, et huvitav kuidas küll see sperma valimine käib. Ema oli kuulnud lugu, et kusagil segatakse eri meeste spermat kokku, et ei oleks kindel, kelle oma viljastab, mingitest filmidest tuttav jälle mingi baasinfo põhjal kataloogist doonori valimine. Leidsime, et on hea, et sperma tuuakse Taanist sisse, et segab verd. Päris omapärane on vanematega sperma üle arutleda :D Ema rääkis oma tuttavatest, kes olid või ei olnud lapsi saanud ja leidis, et need kellel lapsed olid, on ikka kuidagi rõõmsamad. Uurisid, kas mul on mõni tuttav ka niimoodi saanud jne. Ehk kogu protsess läks üllatavalt lihtsalt ja mõnusalt.

Ma ise arvan, et siinkohal oli väga oluline ka minu enda sisemine häälestus. Sel hetkel ma tundsin, et ma olen kindel selles, mida ma teen ja mul endal enam ei olnud kõhklust selle osas. Selline asi paistab ka välja ja kindlasti mõjutab jutu kulgu. Kui ma oleks ise olnud kahtlevam, eks siis oleks võinud ka nendelt kõhklevamaid mõtteid tulla.

Igatahes see päev läks igati üle ootuste edukalt

Otsus!

Tere maailm!

Mina olen Oliüks ja täna on üks eriline päev. Täna otsustasin saada lapse.

See mõte on mind piiranud ja painanud juba kaks aastat ehk siis sellest ajast, kui ma 30 sain ja bioloogiline kell panniga pähe lõi. See oli võimas löök ja kaks aastat läks aega, et sellest toibuda. Selle aja jooksul jõudsin läbida hunnikute viisi hirme, kahtlusi, kõhklusi ja korraliku eksistentsiaalse kriisi. Aga tundub, et olen teisest otsast välja pugemas suurema ja tugevamana kui enne.

Mis siis täna juhtus?

Juba 20-ndate keskel jõudsin otsusele, et mehe leidmise pärast ei ole mõtet liiga palju põdeda. Põdemine mehe leidmisele kaasa ei aita ja ainult rikub ja takistab elu. Kui tuleb siis tuleb, kui ei tule, siis mingi võluvitsaga teda kohale soovida ka ei saa. Aga ma olen alati teadnud, et ma tahan lapsi saada ja see mõte kippus ikka mehe leidmise pärast põdema panema. Seega otsustasin et enne 30 saamist ma ei põe, vaid võtan elu nii nagu see tuleb. Kui leian mehe, siis on tore, kui mitte, siis ei põe ka. Ja kui õigeks ajaks pole meest leidnud, siis saan lapse üksinda. Enne 30 ei põe ja pärast seda mõtlen edasi. Väga tore strateegia 20-ndates elu nautimiseks, aga mitte nii tore vastutus, mida avastada, kui 30 saad. Sealt ka see eelmainitud kriis.

Täna aga oli see päev, kus pärast pikka põdemist ja küpsemist käisin esimest korda arsti juures, et uurida kuidas üksi lapse saamine käib. Olin korra ka varem günekoloogilt küsinud ja saanud teada, et seda asja ajavad viljatusravi arstid. Täna oligi mul esimene kohtumine viljatusravi arstiga.

Esimene üllatus oli see, et kui muidu peab kuid günekoloogi aega ootama, siis siia sain arstiaja järgmiseks nädalaks.

Arst oli väga väga tore! Dr Külli Erlang oli väga positiivne ja avatud. Ootasin kuulda kui palju miski maksab, milliseid erinevaid protseduure ja võimalusi on ja millised on järjekorrad. Olin kusagilt kuulnud järjekordade kohta ja kartsin, et need võivad pikad olla ja tahtsin ennast juba varakult valmis panna. Mõtlesin veel pisut ringi vaadata ja oodata, et unelmate prints viimasel hetkel põõsa tagant välja hüppab ja "surprise" hüüab, sel ajal, kui ma järjekorras istun. Noh, nagu muinasjuttudes ja halbades romantikafilmides. Ja siis on see traditsiooniline happy ever after.

Dr Erlang kirjeldas väga täpselt ja konkreetselt erinevaid protseduure, nende ohtusid ja hindasid ning rasestumise tõenäosusprotsente. Sain teada, et kui mul on munajuhad lahti, siis kõige esimene ja ohutuim variant on inseminatsioon. Selle jaoks tuleb teha eelnevad uuringud, siis võtta õigel ajal tablette ning kui aeg on käes ja ultraheli näitab, et minu keha on kenasti valmis, siis süstitakse doonorsperma emakasse. Õnnestumise tõenäosus on 10-15% ehk mitte just liiga kõrge, aga samas on see mõnusalt riskivaba protseduur. Munajuhade läbitavust saab kontrollida kahel viisil. Üks on tasuline ja teine tasuta, aga kirurgiline. Kuna mul pole minu teada olnud ühtegi haigust, mis võiks munajuhasid kahjustada (on ka võimalik, et see on nii kergelt möödunud, et ma ei olegi seda märganud) ja pole ka teisi põhjuseid arvata, et mul võiks seal mingeid probleeme olla, võib ka esialgu mitte uurida, vaid loota parimat. Siis on lihtsalt võimalus raha tuulde loopida ja hiljem avastada, et sellisel viisil rasestumine polnudki võimalik. Dr tutvustas ka emakavälise viljastamise protseduuri, mille õnnestumise tõenäosus on suurem, aga ka riskid on pisut suuremad. Juhul kui munajuhad on kinni, siis on just see meetod kasutusel. Esialgu tundub aga inseminatsioon mõttekam.

Kuni selle hetkeni oli kõik läinud sujuvalt ja hästi. Siis aga jõudsime punkti, kus oluline info oli edastatud ja minu ette jõudis küsimus, kas teeme ära? Ma olin tulnud ootusega, et ma uurin infot ja panen ennast järjekorda, mitte ootusega hüpata günekoloogi lauale ja hakata uuringutega pihta, et juba varsti katsetama hakata. Ja siis ma istusin seal, arst küsiva näoga otsa vaatamas ja pidin tegema sekundite jooksul otsuse. Kas öelda jah või võtta aega mõtlemiseks.

Ütlesin jah!

Mult võeti emakakaelalt põletikuproov ja vaadati ultraheliga masinavärk üle. Ma sain kaasa paberid proovide jaoks. Vereproov perioodi ajal ja uriiniproov perioodivabal ajal. infot munajuhade uuringu kohta ning aja ämmaemanda nõustamisele detsembri lõpus ja uue aja arsti juurde juba jaanuari alguseks.

Võtsin oma kuhja pabereid ja topsikud proovide jaoks ja astusin värinal kabinetist välja. Ma tulin saama infot ja ennast panema mingisse kujuteldavasse järjekorda ning lahkun võimalusega teha esimene katse juba jaanuaris. Jaanuaris! Praegu on novembri lõpp ja see on jaanuaris!

Jalutasin tagasi auto juurde. Õnneks oli auto päris kaugel ja sain jalutada läbi kerge uduvihma ja oma mõtteid mõelda. Tegelikult ei olnudki midagi nii väga mõelda. Ma olin selle otsuse teinud juba ammu, lihtsalt sellega leppimine võttis kaua aega. Raske on teha otsust elada teisiti kui normid ette näevad. Elada keerulisemalt ja võtta kõige eest täisvastutus poole asemel. Samas tähendab see ka vabadust. Vabadust olla see kes ma olen, ilma ennast kellegi järgi sättimata, ilma sobitumata. Ma pean lihtsalt hoiduma liiga palju vastutusele mõtlemast, sest kõike kontrollida ja tagada ei saa niikuinii.

Kui nüüd vaid õnnestuks tööl teha nägu, et kõik on nii nagu ikka.