Vanematega rääkimine

Mul on väga toredad ja toetavad vanemad, aga sellisel teemal vanematega rääkimine on igal juhul hirmutav. Ei tea ju milline reaktsioon võib tulla. Ja kohati tuleb inimestel veider esimene reaktsioon ootamatu teema juures. Esialgu mõtlesin, et teen ära ja ütlen siis kui päts ahjus on ja kolm kuud möödas ehk nagu ikka.

Aga nädala alguses tõstatas isa üles autoostmise teema, millest me olime kunagi kevadel rääkinud. Ise olin selle mõtte mõneks ajaks kõrvale lükanud, aga isa ütles, et uuest aastast tulevad mingid uued maksud peale ja ta oli juba vaadanud autosid ja mõned head pakkumised mulle välja valinud. Nüüd oli minu koht reageerida ja mõelda, mida siis teha. Ma olen natuke raha kogunud ja laenuga saaks osta, aga samas ei kujuta üldse ette kui palju raha hakkab beebi saamise peale minema ja siis edasi beebi enda peale kulub ju ka. Lapsega on autot vaja, aga raha oleks ka nagu vaja. Dilemma. Vanematega seda arutada ka tol hetkel ei saanud. Jätsin teema õhku ja lubasin mõelda. Ise otsustasin oodata ära neljapäevase arstiaja ja siis suurema infoga edasi vaadata.

Neljapäeval, pärast arsti juures käiku, tundsin ennast päris hästi. Eks ehmatus ja ärevus olid ka sees, aga üldiselt tundsin, et see on õige suund kuhu minna ja kergendus oli saada see otsus tehtud pärast pikka kudemist. Ja selle laine pealt tuli ka tunne, et peaks vanemate juures käima ja otse rääkima nendega. Kuna auto osas on vaja niikuinii rahast rääkida ja mingi põhjendus kuluks marjaks ära, siis see on ka hea ettekääne kogu teemaga lagedale tulla.

Mõeldud tehtud. Pärast tööd uurisin, kas vanemad on kodus ja sõitsin sinna. Alguses olime niisama ja siis mingi hetk istusime kõik toas teetassidega ja tundsin, et õige moment on käes.

Kuidas siis alustada? Kuidagi piinlik ja keeruline on see esimene jutuots üles võtta. Hakkasin siis auto asjast teemat vedama. "Et noh, huvitav aeg selle auto teema üles võtmiseks, et ma siis ei saanud kohe öelda, aga mul on teine suurema väljaminekuga plaan ees. Käisin just täna arsti juures uurimas kuidas üksi lapse saamine käib." Isa reageeris esimesena. Nägu läks üllatunud kavalaks naeratuseks "ah et sihuke mõte". Rääkisin pikemalt lahti selle jutu, mida arsti juures kuulsin. Ema oli alguses vait ja kuulas ja siis mingi hetk teatas, et see on mul väga hea mõte. Ma olin kartnud negatiivset reaktsiooni selle osas, et lapse saamine on ikka raske ja kuidas üksi hakkama saad ja palk ei ole kõige suurem jne kõik need sada esimest mõtet, mis mul endal peas alguses keerlesid. Pole veel kiire ka ja äkki ikka leiab kaaslase jne. Aga ei tulnud ühtegi sellesuunalist mõtet. Mõlemad olid positiivsed ja toetavad. Rääkisime tehnilisi asju läbi ja arutasime, et huvitav kuidas küll see sperma valimine käib. Ema oli kuulnud lugu, et kusagil segatakse eri meeste spermat kokku, et ei oleks kindel, kelle oma viljastab, mingitest filmidest tuttav jälle mingi baasinfo põhjal kataloogist doonori valimine. Leidsime, et on hea, et sperma tuuakse Taanist sisse, et segab verd. Päris omapärane on vanematega sperma üle arutleda :D Ema rääkis oma tuttavatest, kes olid või ei olnud lapsi saanud ja leidis, et need kellel lapsed olid, on ikka kuidagi rõõmsamad. Uurisid, kas mul on mõni tuttav ka niimoodi saanud jne. Ehk kogu protsess läks üllatavalt lihtsalt ja mõnusalt.

Ma ise arvan, et siinkohal oli väga oluline ka minu enda sisemine häälestus. Sel hetkel ma tundsin, et ma olen kindel selles, mida ma teen ja mul endal enam ei olnud kõhklust selle osas. Selline asi paistab ka välja ja kindlasti mõjutab jutu kulgu. Kui ma oleks ise olnud kahtlevam, eks siis oleks võinud ka nendelt kõhklevamaid mõtteid tulla.

Igatahes see päev läks igati üle ootuste edukalt