Neljapäev, 23. veebruar 2017

kontroll, süst ja tähtis protseduur ise

Kuu aega on möödunud mu viimasest postitusest nii et aeg selle kuu kokkuvõte teha.

Veider oli jälle päevi oodata. Aeg tundus alguses minevat pikalt. Samas oli elus palju muud toimumas nii et kui alguses tundus aeg seisvat, siis lõpuks tulid päevad lausa ootamatult kätte.

Seekord olid päevad veidrad. Pidid hakkama laupäeval. Mul vahel määrib pisut umbes kaks päeva enne päevade hakkamist ja seekord neljapäeval määris, nii et tundsin ennast juba kindlamalt, et laupäeval nad siis hakkavad. Ja laupäeval oligi juba nagu midagi. Aga see oli kuidagi teistmoodi. Tumedam ja tükilisem ja siis päev otsa oli jälle vaikus. Alles pühapäeval hakkas midagi jälle tulema. Esmaspäeval oli juba pisut rohkem ja korralik kõhuvalu (mis mul on tavaliselt teisel päeval). Igatahes see oli veider ja mul oli raske määrata, et milline neist siis see esimene päev on. Lõpuks otsustasin kuulutada pühapäeva esimeseks päevaks ja jäin selle juurde.

Neljapäevast hakkasin jälle tablette võtma. Seekord siis kaks tükki päevas (hommikul ja õhtul). Infoleht ütles et see on maksimumkogus. Tabletid ostsin Sakust, sest ravimiinfo ei näidanud ühtegi Tallinna apteeki.

Helistasin ka arstile ja sain aja teisipäevaks 21.02. Telefonis küsiti, et millal mul päevad hakkasid ja kui pikk mu periood tavaliselt on ning siis oli hetkeks paus ja arutlus, et reede on püha ja siis küll teha ei saa, et vast siis tehakse neljapäeval. Igatahes jäi arsti aeg teisipäeva peale.

Teisipäeval käisin arsti juures.Sel korral oli arst palju sõbralikum ja ei tekkinud mõistmatusi. Vaatas mu munasarjad üle ja sel korral leidis ühe suurema folliikuli. Ütles, et see ei ole endiselt nii suur, kui võiks oodata enne ovulatsiooni, aga loodame et kasvab veel päeva jooksul suuremaks. Järgmiseks hommikuks kirjutas mulle välja süsti ja neljapäev kell 12 sai mu protseduuri ajaks. Tema mainis samuti et reedel nad ei tee. Nii et mulle jäid pisut kahetised tunded sisse. Ühelt poolt on tore lõpuks esimese katseni jõuda, teiselt poolt tundub, et tingimused pole päris ideaalsed: folliikul on väiksem ja katse on päev varem kui võiks olla. Seal küsisid ära ka doonori numbri. Kuna ma olin päeval avastanud, et mul polnud seda paberit kaasas ja mobiil oli ka koju jäänud, kus mul oli paberist pilti tehtud, siis nad printisid mulle uuesti nimekirja välja ja sain sealt numbri vaadata.

Kolmapäeva hommikul sain endale esimest korda elus süsti teha. Süstel (miskipärast süstel, mitte süstal) tuleb jaburalt suures karbis. Enamus karpi on tühi ruum. Süstliga tuleb kaasa väga hea detailne juhend, kuidas seda kasutada. Seal on kirjas ka see, mida teha suure õhumulli korral, millest õde mulle ei rääkinud. Muidu oli protseduur sama, mis õega läbi tegime. Mul oli mingi mull küll, aga see ei tundunud nii suur nagu suur õhumull olema peaks. Igatahes tuli nõel süstli otsa panna, nahk süstimise koha pealt puhastada viinaga, keerata nuppu kuni ette tuleb 250, nõel kõhupekki lõpuni sisse lükata ja siis rahulikult vajutada nupp alla nii palju kui läheb ehk kuni aknakesel näitab 0. Siis hoida nõela veel 10 sekundit sees ja nuppu all ning siis nõel välja tõmmata. Väga lihtne protseduur ja nõel on ka väga peenike nii et valu pole eriti tunda. Ainus segadus mis mul tekkis oli nõela väljatõmbamisel, sest ma olin 10 sekundit hoides muid asju korraks mõelnud ja polnud enam päris kindel, mis nurga alt tõmmata, et see otse oleks. Puhastasin maha jäänud tilga veel viinalapiga ära ja oligi tehtud.

Ärevus tõusis kolmapäeva õhtul. Mitte suurelt, aga kusagil kuklas istus see mõte, et homme ongi esimese katse päev. Leidsime mitmeid huvitavaid ja ebakorrektseid viise kuidas seda nimetada ja tegime selle üle nalja. Kuidagi veider tundub kogu see protseduur. Sperma ostmine ja sisse süstimine tundub veider. Neljapäeva hommik oli ka ärev. Mida lähemale aeg jõudis, seda rohkem mõte selle peale liikus. Õnneks vabariigi aastapäeva aktus ja muud töökohustused tõmbasid tähelepanu kõrvale kuni oligi aeg minna. Olin 15 mintsa varem kohal ja sain kohe registratuuris ka arve ära maksta. Kui üles läksin, oli arsti uks suurelt lahti ja ma olin vaevalt jõudnud istet võtta, kui õde tuli mu juurde nime küsima. Ta suunas mind teise ukse taha ootama ja ütles, et mind kutsutakse. Enne mind oli seal ka üks teine naine juba ootamas. Teda kutsuti enne. Ei oskagi öelda kui kaua ta sees oli, äkki 15 minutit. Igatahes mitte väga kaua. Ja siis oli minu kord.

Mind kutsunud õde oli väga tore. Selline rõõmsameelne ja vahetu. Saapad tuli esimeses toas jalast võtta ja sealt saime väiksemasse tuppa, kus tuli alumine ots lahti riietada, selga sai kitli, juuksed tuli mütsi sisse panna (õde keeras krunni ja ma panin mütsi otsa) ja jalga sain ühekordsed sussid. Koos desifitseerisime käed ära ja läksime edasi kolmandasse ruumi. See oli suurem ruum, mille keskel oli günekoloogi tool, seinas olid aknad, kustkaudu sai suhelda järgmise toaga. Sealt järgmisest toast edastati meile sperma ja säravate silmadega noor naine mainis igaks juhuks üle doonori koodi, andis teada, et spermaga on kõik väga hästi ja soovis mulle edu. Siis pandi sealt poolt katted jälle ette ja jäime arsti ja õega kolmekesi. Õde andis arstile teada, et kõik asjad on valmis pandud ja taskulamp on ka seal. Ma imestasingi, et ruumis nii hämar oli ja eraldi suunatud valgustust ei paistnud. Tundub et seda protsessi tehakse taskulambi valgel. Nagu õige koopas käimine peabki olema.

Protseduur ise oli päris kiire. Emakakaelast läbi pugemine oli selline ebamugav tunne. Mitte otseselt valus, aga nagu arstki mainis, siis selline päevadelaadne ebamugavustunne. Sisse süstimine käis kähku ja tundsin kuidas miski selle peale ja välja valgus. Siis tõstis õde mul ühe jala teise peale risti ja lasi tooli kalde alla nii, et ma olin pisut pea alaspidi ning ütles, et ma pean seal püsima mõnda aega. Kasutasin siis aega ära ja uurisin edasise kohta. Et kas ma pean nüüd millegagi arvestama ka. Arst ütles, et ei pea, et tavaline elu läheb edasi. Küsisin ka toitumise kohta, aga ka selle kohta ütles, et ei pea midagi teisiti tegema. Kirjutas mulle välja mingid uued ravimid, mida pean võtma hommikuti ja õhtuti kuni rasedustestini. Rasedustesti võiks teha 9.03. Ja siis helistan ja annan teada ning räägime mis edasi saab. Tundub, et neil ei ole kombeks liiga palju ette ära rääkida, vaid annavad infot ainult järgmise toimuva etapi kohta. See võib ka väga õige lähenemine olla, et inimesed ei saaks ülemõelda ning infokülluses ei ununeks midagi ära.

Nüüd siis on esimene katse tehtud. Mitte ideaaltingimustes, aga loodame parimat. Kodus wc-s käies tuli tupest natuke verd, aga arvestades protseduuri usun, et see on normaalne. Ees ootab vabariigi aastapäev ja nädalavahetus nii et saab rahulikult puhata. 9 märtsil siis annan teada mis test mulle ütleb.

Neljapäev, 26. jaanuar 2017

Esimene tagasilöök

Panin arstile õigel ajal aja kirja, võtsin kenasti tablette nii nagu ette nähtud (5-9 päev, üks tablett päevas) ning 10-ndal päeval istusin arsti ukse taga.

Arsti suhtlusstiil oli minu jaoks veider. Ma ei saanud temast aru. Esiteks astus ta ukse taha, küsis mu nime ning keeras siis ringi ja läks kabinetti tagasi. Hetk hiljem piilus välja küsides "kus te jäite siis?". Ma tõesti ei saanud aru, et ta ootas, et ma talle järgneks. Ta uuris pabereid ja vaatas, et ma tahan teha IUI-d. Lisasin juurde et doonorspermaga. Vaatas veel oma arvutit ja pabereid ja vahetasime pisut infot ning nina paberites nii muuseas iseendaga rääkimise toonil ütles "no vaatame siis järgi". Mulle tundus, et ta hakkab mingit infot arvutist täpsustama. Kui ma aga kohe pükstest välja ei hüpanud, siis vaatas mulle otsa ja kannataja tooniga lisas, et vaatame ultraheliga järgi. Nüüd sain aru, mida mult oodatakse. Lahkusin pükstest ja võtsin asendi sisse, mõeldes samal ajal, et see uks on küll lukust lahti ja huvitav kui tihti siit inimesed kogemata sisse astuvad. Ukselt oleks olnud päris huvitav vaade. Kedagi siiski ei tulnud.

Masinat ettevalmistades uuris arst mu käest viljatuse põhjust. Ütlesin "sperma puudus". Hetk vaikust. "Ahah, et mehel on siis raskusi?". Täpsustasin "mehe puudus". Ootasin, et kas tuleb veel küsimusi selle kohta. Ei tulnud. Huvitav mis põhjuseid veel oleks doonorspermaga IUI tegemiseks kui mitte sobiva sperma puudumine ja mis vahet on sellel, kas mul pole meest või on mehe sperma mingil põhjusel sobimatu? Tundus nagu lihtsalt huvi. Edasi vaatas ultraheliga ja uuris siis minu kohta. Rääkisin, et mul pole munajuhasid uuritud, sest ma ei tea ühtegi põhjust, miks nendega ei peaks kõik korras olema ja ka muidu peaks minu teada kõik korras olema.

Tuleb välja, et miski nii korras ikkagi ei ole, sest folliikulid olid mul väikesed. Ühel pool olid kõik väikesed, teisel pool oli üks pisut suurem, aga mitte piisavalt suur, et kindel olla, et ta see periood ikka valmis saab ja liikuma hakkab. Ehk siis suure tõenäosusega mul puudub see kuu ovulatsioon. Arsti käitumist vaadates jäi mulle kahtlus, et äkki see nii tavaline ei ole, aga nad veel ei hakka mulle midagi ütlema. Mitte just liiga positiivne mõte. Arst vaatas mu ilmet ja lohutas, et äkki mu keha lihtsalt ei saa aru, mida ma teha tahan. Nii et hetkel ma klammerdun selle mõtte külge. Ise vaikselt mõtlen ka seda, et mul on olnud väga emotsionaalne periood just see nädal, kus folliikul oleks pidanud arenema ja äkki see erakordne emotsionaalne seisund pani ka mingi bloki ette.

Kui selline tagasilöök on muidu päris negatiivne ja tekitab oma hirme, siis antud juhul on mõnes teises mõttes minu jaoks ka sobiv, kui see protsess kuu võrra edasi nihkub. Saan mõningaid olulisi eraelulisi asju veel läbi töötada ja vast jõuan ka remondiga kaugemale. Rasedana remondi tegemine ei pruugi olla kõige tervislikum ega meeldivam tegevus.

Igatahes jään praegu uut perioodi ootama ning siis tuleb uus katse. Kui eelmisel korral võtsin ühe tableti päevas, siis sellel korral võtan kaks. Vast suurem doos aitab siis paremini kaasa. Ja väga loodan, et see mingit hüperstimulatsiooni kaasa ei too (liiga palju folliikuleid korraga arenemas).

Leidsin aga uuesti, kui väga mulle minu tegelik arst meeldib, kes kõike seletab ja räägib ja teeb seda nii selgelt ja arusaadavalt. Kohati mõtlen, et kas peaks talle igaks juhuks üle helistama ja kinnitama ka tema hinnangu sellele, et võtta järgmine kuu kaks tabletti. Ei ole veel otsustanud.

Sain ka uue retsepti. Pakis peaks tavaliselt olema 30 tabletti, aga kuna see on antud hetkel defitsiitne kaup ja mul läks esialgu vaja vaid 5 tabletti, siis müüdi mulle 10 tabletiga leht kogu karbi asemel. Nüüd pean aga uuesti jahile minema, et saaks järgmine kuu kaks tabletti võtta. http://www.raviminfo.ee/ sõnul ei ole seda hetkel Tallinnas üldse saada. Tallinna alt otsides näitab miskipärast ainult Jõgeva apteeki. Aga õnneks Harjumaal on see veel täitsa olemas.

Nüüd siis uuesti päevi ootama.

Pühapäev, 15. jaanuar 2017

Unenägu

Ma olen olnud hämmastavalt terviklik ja enesekindel kogu selle lapse saamise ja kunstliku viljastamise teema juures. See on veider kontrast eelneva ajaga, kus ma suutsin kõige osas üle mõelda ja põdeda. Otsuse tegemise hetkest peale pole mul olnud hetkegi, kus ma oleks kahelnud või tundnud hirmu ja ebakindlust. Kõik on mu peas leidnud oma koha ja ma peaaegu ei mõtlegi enam selle peale. Kõik tundub õige ja korras. Aga tundub, et kusagil sügaval mingi osa ikka tunneb ärevust.

Eile öösel nägin esimest korda lapse saamist unes. Ja tundub, et selles unenäos lõid välja hirmud ja ebakindlused, mis muidu esile ei pääse. Mul olid kaksikud ja ma olin kõige kohutavam vanem. Ma kaotasin ühe lapse ära ja selle asemel, et tunda hirmu, kus mu laps on, tegelesin ma kaotuse teiste eest varjamisega. Ma unustasin allesolevale lapsele süüa anda ja kogu uni tundus keerlevat selle ümber kuidas ma olen täiesti võimetu lapsi korralikult elus hoidma, mingist elukvaliteedist rääkimata. Lisaks me miskipärast kas elasime või vähemalt mingi aja viibisime puu otsas onnis. Tundub, et minu kauge evolutsiooniline ahvi taust lõi unes välja. Kui mõtlema hakata, siis ka beebid oli rohkem ahvi kui inimese laste moodi. Paistab et mu ahvi geenid kahtlevad minu vanemlikes võimetes.

Muidu on aga kõik jätkuvalt hästi. Olen oma lapse saamise plaanidest rääkinud veel mõnele sõbrale ja tundub, et kõik võtavad seda suhteliselt kergelt ja väga suuri reaktsioone pole saanud. Korralikud rahulikud eestlased, kes võtavad asju nii nagu on ja ei hakka teiste elusid üleanalüüsima. Mulle sobib hästi.

D-vitamiin on teinud imesid minu enesetundega. Mul oli ilmselgelt suur puudus ja sellest pidev väsimus. Nüüd olen palju erksam ja tunnen ennast märksa paremini.

Päevad hakkasid peale ja pean nüüd esmaspäeval helistama ja panema arstile aja kinni ning kolmapäevast hakkan võtma tablette. Ootusärevus on juba sees. Olen ametlikult alustanud selle perioodiga, kui toimub esimene katse. Põnev, põnev, põnev!

Reede, 6. jaanuar 2017

2 arstikülastust

Käisin ämmaemanda vastuvõtul detsembri lõpus. Ämmaemand rääkis lähemalt üle kogu IUI protseduuri, andis doonorite nimekirja ja paar paberit allkirjastamiseks. Sain teada, et lisaks tablettidele pean ennast ka ühe korra süstima. Tablettidega kutsutakse esile folliikulite kujunemine ja süstiga ovulatsioon (vähemalt nii sain mina asjast aru). Sain ka proovida süsti tegemist. See oli üllatavalt keeruline, kuna ma pidin süstalt korralikult käes hoidma ja samal ajal süstla peal olevat akent jälgima. Mulle tundus, et on võimalik üks või teine, sest kui ma süstla pihku võtan, siis sõrmed varjavad automaatselt aknakese ära. Kui ma aga sõrmed eest nihutan, on süstal ebakindlalt käes. Eks pean kodus seda võtet harjutama. Igatahes süstitakse kõhupekki ja see on hea suur ala, millele on lihtne pihta saada. Võtad voldi kätte ja süstid sisse.

Dokumendid. Sain kaasa nõustamisprotokolli ja nõusoleku kunstlikuks viljastamiseks. Mõlemal dokumendil tegi ämmaemand kohapeal vajalikud korrektuurid, tõmmates maha mehe osa ja ebavajalikud protseduurid. Kohapeal kirjutasin vastava kuupäeva, sest need pidid mõlemal dokumendil samad olema, aga oma isikuandmed sain kodus lisada. Pidin paberid arsti visiidile kaasa võtma. Midagi väga erilist neis dokumentides kirjas ei olnud. Kinnitasin, et olen nõustatud ja olen saanud tutvuda enda kohta koostatud dokumentidega. Nõusolek kunstlikuks viljastamiseks lõppeb teatega, et kuni viljastamise teostamiseni võin nõusoleku igal ajal  tagasi võtta ehk sisuliselt see mulle mingeid kohustusi ei pane.


Nüüd siis kõige põnevam teema- doonorite nimekiri. Kuna ma ei tea kui avalikult seda levitada tohib, siis igaks juhuks pilti kogu nimekirjast siia ei julge panna. Tegemist on tabeliga, kus on 17 meest. Enamus neist taanlased, kaks skandinaavlast ja üks Taani/Bulgaaria päritolu mees. Tabelis on doonori number, rahvuskuuluvus, silmade ja juuste värv, pikkus, kehakaal, haridus/elukutse, veregrupp ja Rh faktor (kogu nimekirja peale on vaid üks negatiivne). Ja see on kogu info. Päris keeruline on sellise info põhjal kedagi eelistama hakata. Kõige rohkem inimese isikut paljastav võiks olla antud juhul tema haridus/elukutse. Selle kohta siiski lisan ka foto. See vast annab parima ülevaate sellest, kui vähe infot tegelikult on. Loomulikult on see parem kui mitte mingi info, aga jube veider on valida, kas ma eelistan lapse isaks fotograafi või õpetajat. Eks lõpuks tuleb ikka valik teha. Aga olles oma esialgse valiku juba teinud, olen jõudnud ka uuesti hakata teist varianti kaaluma. Nii väikese info põhjal on see ikkagi suhteliselt huupi valimine.


Ämmaemandalt uurisin ka munajuhade läbitavuse kohta, aga ei saanud sealt eriti selget vastust selle kohta, kui tõenäoline on sellise probleemi esinemine. Olen selle osas mõelnud nii ühte kui teistpidi, aga praegu siiski jäänud selle juurde, et esimese korra või paar proovin niisama. Küsisin ka vitamiinide kohta. Ma hakkasin detsembris võtma raseduse eelseid vitamiine. Ämmaemand kiitis selle heaks ja soovitas konkreetse firma toodet. Ma pole küll selles 100% kindel, kas need on ka millegi poolest paremad või on see hea lobitöö. Praegu võtan igatahes olemasoleva paki lõpuni ja siis vaatan mis edasi ostan.

Jaanuari alguses oli ka uus arsti aeg. Arst andis ülevaate proovide tulemustest. Kõik uuringud olid normi piires välja arvatud d-vitamiin. Raseduse eelsetes vitamiinides pidi d-vitamiini kogus olema mulle ebapiisav ja seda pean nüüd juurde võtma hakkama. Seda soovitas jätkuvalt võtta vähemalt suveni välja ja võimalik, et mingis koguses oleks hea ka suvel võtta. 

Mis edasi? Perioodi esimesel päeval pean helistama teisele arstile, et panna tema juurde uuringuks aeg kinni. Tema vaatab üle, et mul oleks korralikult folliikul(id) tekkinud, sest ilma nendeta pole mõtet eostamist proovida ja siis kirjutab mulle välja ämmaemanda poolt tutvustatud süsti ning määrab uue aja.

Sain kätte retsepti ravimile, mida pean perioodi 5-9 päeval võtma, et folliikulite arengut soodustada. Antud retseptiravimi tellimisega oli olnud probleem ja seda pole kõigis apteekides saada. Haigla enda apteegis seda ei olnud, aga ta vaatas mulle välja ühe haruapteegi kus seda pidi leiduma. Loodan, et pärast mõnda haiguspäeva, on see seal endiselt olemas. Kui seda ravimit enam leida ei ole, siis on olemas ka sama toimeainega teine ravim, mis peaks olema laost tellitav, nii et õigel ajal otsima hakates ilma ei jää.

Ja nüüd siis polegi muud kui oodata ja vitamiine süüa. See on küll esimene kord kui ma päevasid ootan.