Neljapäev, 23. veebruar 2017

kontroll, süst ja tähtis protseduur ise

Kuu aega on möödunud mu viimasest postitusest nii et aeg selle kuu kokkuvõte teha.

Veider oli jälle päevi oodata. Aeg tundus alguses minevat pikalt. Samas oli elus palju muud toimumas nii et kui alguses tundus aeg seisvat, siis lõpuks tulid päevad lausa ootamatult kätte.

Seekord olid päevad veidrad. Pidid hakkama laupäeval. Mul vahel määrib pisut umbes kaks päeva enne päevade hakkamist ja seekord neljapäeval määris, nii et tundsin ennast juba kindlamalt, et laupäeval nad siis hakkavad. Ja laupäeval oligi juba nagu midagi. Aga see oli kuidagi teistmoodi. Tumedam ja tükilisem ja siis päev otsa oli jälle vaikus. Alles pühapäeval hakkas midagi jälle tulema. Esmaspäeval oli juba pisut rohkem ja korralik kõhuvalu (mis mul on tavaliselt teisel päeval). Igatahes see oli veider ja mul oli raske määrata, et milline neist siis see esimene päev on. Lõpuks otsustasin kuulutada pühapäeva esimeseks päevaks ja jäin selle juurde.

Neljapäevast hakkasin jälle tablette võtma. Seekord siis kaks tükki päevas (hommikul ja õhtul). Infoleht ütles et see on maksimumkogus. Tabletid ostsin Sakust, sest ravimiinfo ei näidanud ühtegi Tallinna apteeki.

Helistasin ka arstile ja sain aja teisipäevaks 21.02. Telefonis küsiti, et millal mul päevad hakkasid ja kui pikk mu periood tavaliselt on ning siis oli hetkeks paus ja arutlus, et reede on püha ja siis küll teha ei saa, et vast siis tehakse neljapäeval. Igatahes jäi arsti aeg teisipäeva peale.

Teisipäeval käisin arsti juures.Sel korral oli arst palju sõbralikum ja ei tekkinud mõistmatusi. Vaatas mu munasarjad üle ja sel korral leidis ühe suurema folliikuli. Ütles, et see ei ole endiselt nii suur, kui võiks oodata enne ovulatsiooni, aga loodame et kasvab veel päeva jooksul suuremaks. Järgmiseks hommikuks kirjutas mulle välja süsti ja neljapäev kell 12 sai mu protseduuri ajaks. Tema mainis samuti et reedel nad ei tee. Nii et mulle jäid pisut kahetised tunded sisse. Ühelt poolt on tore lõpuks esimese katseni jõuda, teiselt poolt tundub, et tingimused pole päris ideaalsed: folliikul on väiksem ja katse on päev varem kui võiks olla. Seal küsisid ära ka doonori numbri. Kuna ma olin päeval avastanud, et mul polnud seda paberit kaasas ja mobiil oli ka koju jäänud, kus mul oli paberist pilti tehtud, siis nad printisid mulle uuesti nimekirja välja ja sain sealt numbri vaadata.

Kolmapäeva hommikul sain endale esimest korda elus süsti teha. Süstel (miskipärast süstel, mitte süstal) tuleb jaburalt suures karbis. Enamus karpi on tühi ruum. Süstliga tuleb kaasa väga hea detailne juhend, kuidas seda kasutada. Seal on kirjas ka see, mida teha suure õhumulli korral, millest õde mulle ei rääkinud. Muidu oli protseduur sama, mis õega läbi tegime. Mul oli mingi mull küll, aga see ei tundunud nii suur nagu suur õhumull olema peaks. Igatahes tuli nõel süstli otsa panna, nahk süstimise koha pealt puhastada viinaga, keerata nuppu kuni ette tuleb 250, nõel kõhupekki lõpuni sisse lükata ja siis rahulikult vajutada nupp alla nii palju kui läheb ehk kuni aknakesel näitab 0. Siis hoida nõela veel 10 sekundit sees ja nuppu all ning siis nõel välja tõmmata. Väga lihtne protseduur ja nõel on ka väga peenike nii et valu pole eriti tunda. Ainus segadus mis mul tekkis oli nõela väljatõmbamisel, sest ma olin 10 sekundit hoides muid asju korraks mõelnud ja polnud enam päris kindel, mis nurga alt tõmmata, et see otse oleks. Puhastasin maha jäänud tilga veel viinalapiga ära ja oligi tehtud.

Ärevus tõusis kolmapäeva õhtul. Mitte suurelt, aga kusagil kuklas istus see mõte, et homme ongi esimese katse päev. Leidsime mitmeid huvitavaid ja ebakorrektseid viise kuidas seda nimetada ja tegime selle üle nalja. Kuidagi veider tundub kogu see protseduur. Sperma ostmine ja sisse süstimine tundub veider. Neljapäeva hommik oli ka ärev. Mida lähemale aeg jõudis, seda rohkem mõte selle peale liikus. Õnneks vabariigi aastapäeva aktus ja muud töökohustused tõmbasid tähelepanu kõrvale kuni oligi aeg minna. Olin 15 mintsa varem kohal ja sain kohe registratuuris ka arve ära maksta. Kui üles läksin, oli arsti uks suurelt lahti ja ma olin vaevalt jõudnud istet võtta, kui õde tuli mu juurde nime küsima. Ta suunas mind teise ukse taha ootama ja ütles, et mind kutsutakse. Enne mind oli seal ka üks teine naine juba ootamas. Teda kutsuti enne. Ei oskagi öelda kui kaua ta sees oli, äkki 15 minutit. Igatahes mitte väga kaua. Ja siis oli minu kord.

Mind kutsunud õde oli väga tore. Selline rõõmsameelne ja vahetu. Saapad tuli esimeses toas jalast võtta ja sealt saime väiksemasse tuppa, kus tuli alumine ots lahti riietada, selga sai kitli, juuksed tuli mütsi sisse panna (õde keeras krunni ja ma panin mütsi otsa) ja jalga sain ühekordsed sussid. Koos desifitseerisime käed ära ja läksime edasi kolmandasse ruumi. See oli suurem ruum, mille keskel oli günekoloogi tool, seinas olid aknad, kustkaudu sai suhelda järgmise toaga. Sealt järgmisest toast edastati meile sperma ja säravate silmadega noor naine mainis igaks juhuks üle doonori koodi, andis teada, et spermaga on kõik väga hästi ja soovis mulle edu. Siis pandi sealt poolt katted jälle ette ja jäime arsti ja õega kolmekesi. Õde andis arstile teada, et kõik asjad on valmis pandud ja taskulamp on ka seal. Ma imestasingi, et ruumis nii hämar oli ja eraldi suunatud valgustust ei paistnud. Tundub et seda protsessi tehakse taskulambi valgel. Nagu õige koopas käimine peabki olema.

Protseduur ise oli päris kiire. Emakakaelast läbi pugemine oli selline ebamugav tunne. Mitte otseselt valus, aga nagu arstki mainis, siis selline päevadelaadne ebamugavustunne. Sisse süstimine käis kähku ja tundsin kuidas miski selle peale ja välja valgus. Siis tõstis õde mul ühe jala teise peale risti ja lasi tooli kalde alla nii, et ma olin pisut pea alaspidi ning ütles, et ma pean seal püsima mõnda aega. Kasutasin siis aega ära ja uurisin edasise kohta. Et kas ma pean nüüd millegagi arvestama ka. Arst ütles, et ei pea, et tavaline elu läheb edasi. Küsisin ka toitumise kohta, aga ka selle kohta ütles, et ei pea midagi teisiti tegema. Kirjutas mulle välja mingid uued ravimid, mida pean võtma hommikuti ja õhtuti kuni rasedustestini. Rasedustesti võiks teha 9.03. Ja siis helistan ja annan teada ning räägime mis edasi saab. Tundub, et neil ei ole kombeks liiga palju ette ära rääkida, vaid annavad infot ainult järgmise toimuva etapi kohta. See võib ka väga õige lähenemine olla, et inimesed ei saaks ülemõelda ning infokülluses ei ununeks midagi ära.

Nüüd siis on esimene katse tehtud. Mitte ideaaltingimustes, aga loodame parimat. Kodus wc-s käies tuli tupest natuke verd, aga arvestades protseduuri usun, et see on normaalne. Ees ootab vabariigi aastapäev ja nädalavahetus nii et saab rahulikult puhata. 9 märtsil siis annan teada mis test mulle ütleb.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar