Pühapäev, 18. detsember 2016

Vahepealseid mõtteid

Veider on see kuidas maailm muutus pärast selle otsuse tegemist. Enne otsust möödus kaks aastat maailmavalus ja tohutus kahtlemises. Suures segaduses kõige osas. Ma suutsin ennast nii üle mõelda, et kogu elu tundus liiga keeruline. Ma tundsin ennast lõksus kinni, kuigi objektiivselt teadsin, et kõik on ülimalt hästi. Ma ei tahtnud enam asju, mida olin alati tahtnud ja samas ei osanud ka midagi muud tahta.

Millest ma siis enne mõtlesin?

Ma õnneks pole juba pikka aega uskunud seda, et lapsel on ilmtingimata vaja ema ja isa. Ma usun siiralt ja sügavalt, et lapsel on vaja armastavaid inimesi nende ümber. Armastus, soojus ja tugi on need, mida laps vajab ja selle armastuse pakkuja sugu on ebaoluline. Seega mina õnneks selle üle eriti palju ei pidanud mõtlema. Usun, et paljudel teistel on sel teemal palju rohkem peamurdmist. Üks minu silmis ilusamaid perekondi koosneb ainult emast ja tütrest ja see eeskuju aitab palju.

Küll aga sain ma lõputuseni mõelda rahast. See väike asi on meie eludes erakordselt suure tähtsusega. Kuna mu sissetulek ei ole eriliselt suur ja mul pole aimugi kui palju lapse peale raha kulub, siis on see keeruline teema. Ma olen kokkuhoidlik inimene ja kuna mul on oma korter, siis saan rahadega hakkama. Aga väga suurt summat üle ka ei jää. Kas sellest ülejäävast summast piisab ja kas ma saan selle kõrvalt veel hoida pisikest tagavara ootamatusteks? Õnneks on mul väga toetavad vanemad, sugulased ja sõbrad. Ma ei taha kindlasti nende rahalise abiga lapse saamisel arvestada, aga vähemalt ma tean, et kui asjad keeruliseks lähevad, siis ma ei jää probleemidega kunagi üksi. Miski maailmas ei saa asendada hoolivat lähivõrgustikku.

Lasteaiakoht. Ma tean, et lasteaiakohtade saamine on keeruline. Kas ma saaks koha õigeks ajaks? Partneriga koos last saades säiliks sellises olukorras vähemalt üks sissetulek kuni teine saab tagasi tööle minna. Aga üksi elades? Üksi elades kaoks ära ainus sissetulek ja tööle minna ka ei saa. See on päris keeruline küsimus. Lahendusena näen vaid võimalust raha kõrvale panna piisavalt, et elada üle see koha ootamise aeg, kui see tulema peaks. Kas mul aga jätkub raha kõrvale panemiseks? Eks tulevik näitab. Kipun uskuma, et kuigi lapse peale lisandub kulutusi, siis koduseinte vahel last kantseldades vast kaovad lisakulud muule elule. Ega need kulud praegugi väga suured ei ole, aga eks midagi ikka. Vähemalt bensiini peaks vähem kuluma. Bensiin mähkmete vastu. Looduse saastamise üks vorm teise vastu. Looduslik tasakaal.

Kõige raskem teema on ebakindlus. Kahekesi koos olemine tähendab seda, et kui mina langen, siis on keegi teine, kes on valmis teatepulga üle võtma. Kui ma jään haigeks, siis hoolitseb keegi teine beebi eest ja ka minu eest. Kui mina mingi hetk enam ei suuda, siis saan jätta beebi mõneks ajaks ja tegeleda iseendaga. Vahetustega töö vs 24/7. Ja kui mul on emotsioonid üle pea, siis oleks mul keegi, kes neid kuulaks ja mind kallistaks kuni jalad jälle alla saan. Eks siin on jälle see lähivõrgustiku teema. Ma tean, et kui ma päris ära kukun, siis on nad alati olemas.  Pean lihtsalt õppima abi küsima (mis on kohati päris raske). Pean kedagi välist laskma oma isiklikku ruumi, laskma oma müüre madalamale. Hirmus ebamugav mõte.

Vaimne tervis. See on ennustamatu. Tuleb loota, et rasedusjärgne depressioon ei murra jalust. Või kui ka murrab, siis suudan ka selles olekus vähemalt miinimumnõuded täita. Ma tean, et magamatus ei ole mu sõber. Ma tean, et rasketes oludes ma kipun kokku jooksma ja mul on raske sealt välja murda. Sellele probleemile mul ei ole lahendust. Ma lihtsalt olen otsustanud, et ma saan lapse ja loodan, et ma pean pingele vastu. Eks võrgustik aitab sealgi, kuigi depressiooni nad ravida ei saa ja kui see peaks tulema, siis see tuleb lihtsalt üle elada.

Ja siis tulevad kummitama ka kõiksugu muud mõtted. Poliitiline olukord maailmas tundub hirmutavalt ebakindel. Mis siis kui sõda tuleb? Mis siis kui ühiskond liigubki ekre maailmavaate suunas ja hakkab minusuguseid meheta naisi tagakiusama? Enesekindla ja iseteadlikuna võin ma neile lihtsalt jalgu jääda. Mis siis kui ma töö kaotan? Mis siis kui minuga midagi juhtu? Selliseid kergelt paranoiliseid mõtteid jagub kuhjaga. Elu ei saa kontrollida ka siis kui väga oleks vaja.

Mis muutus pärast otsust?

Vaikus. Ma ei mõtle peaaegu üldse enam lapse saamisele. See on väga veider. Sõbranna ikka aegajalt õhkab, et OMG sa saad lapse ja ema tundis muret, et ta on nüüd lugenud nende protsesside kohta ja kas see ikka on nii turvaline ja äkki ma peaks enne ikka loomulikult proovima. Nemad on alles nüüd hakanud läbima seda protsessi, mida mina kaks aastat läbisin. Minul on see tee käidud. Minu sees on vaikus ja rahu ja isegi need küsimused ja probleemid, millele mul vastuseid ei ole, ei tundu enam nii piinavad ja olulised. Mul on tekkinud mingi sügav veendumus, et ma saan hakkama ja kõik läheb hästi. On lihtsalt uskumatu milliseid uusi mõtteid mu pähe nüüd mahub. Justkui ma polekski selle suure ja olulise protsessi sees. Eks paistab kaua see rahu kestab ja millal tuleb uus ärevus ja hirmsad mõtted. 

Mis ma vahepeal teinud olen?

Hetkel on rahulik. Olen ära viinud uriiniproovi ja peaks varsti minema vereproovi andma. Sõbranna andis oma lõpetamata purgi foolhapet mulle. Seda soovitatakse enne rasestumist võtma hakata (kuigi arst mulle midagi sellist veel ei maininud). Ja katsun leida aega oma elutoa remondi jaoks, sest selle tahaks ikka enne valmis jõuda. 28 detsember on ämmaemanda nõustamise aeg. Annan siis teada, mis teada sain.

Aa, üks asi veel. Ma otsustasin tulevasele isale panna nime. Kuna ma tean, et ta on Taanlane, siis vaatasime sõbrannadega Taani nimesid ja ma otsustasin, et mu tulevase lapse isa on Thor. Ma sünnitan pisikese Thori sõdalase :) Jumalad on ju tuntud surelike naiste rasestamise poolest.