Unenägu

Ma olen olnud hämmastavalt terviklik ja enesekindel kogu selle lapse saamise ja kunstliku viljastamise teema juures. See on veider kontrast eelneva ajaga, kus ma suutsin kõige osas üle mõelda ja põdeda. Otsuse tegemise hetkest peale pole mul olnud hetkegi, kus ma oleks kahelnud või tundnud hirmu ja ebakindlust. Kõik on mu peas leidnud oma koha ja ma peaaegu ei mõtlegi enam selle peale. Kõik tundub õige ja korras. Aga tundub, et kusagil sügaval mingi osa ikka tunneb ärevust.

Eile öösel nägin esimest korda lapse saamist unes. Ja tundub, et selles unenäos lõid välja hirmud ja ebakindlused, mis muidu esile ei pääse. Mul olid kaksikud ja ma olin kõige kohutavam vanem. Ma kaotasin ühe lapse ära ja selle asemel, et tunda hirmu, kus mu laps on, tegelesin ma kaotuse teiste eest varjamisega. Ma unustasin allesolevale lapsele süüa anda ja kogu uni tundus keerlevat selle ümber kuidas ma olen täiesti võimetu lapsi korralikult elus hoidma, mingist elukvaliteedist rääkimata. Lisaks me miskipärast kas elasime või vähemalt mingi aja viibisime puu otsas onnis. Tundub, et minu kauge evolutsiooniline ahvi taust lõi unes välja. Kui mõtlema hakata, siis ka beebid oli rohkem ahvi kui inimese laste moodi. Paistab et mu ahvi geenid kahtlevad minu vanemlikes võimetes.

Muidu on aga kõik jätkuvalt hästi. Olen oma lapse saamise plaanidest rääkinud veel mõnele sõbrale ja tundub, et kõik võtavad seda suhteliselt kergelt ja väga suuri reaktsioone pole saanud. Korralikud rahulikud eestlased, kes võtavad asju nii nagu on ja ei hakka teiste elusid üleanalüüsima. Mulle sobib hästi.

D-vitamiin on teinud imesid minu enesetundega. Mul oli ilmselgelt suur puudus ja sellest pidev väsimus. Nüüd olen palju erksam ja tunnen ennast märksa paremini.

Päevad hakkasid peale ja pean nüüd esmaspäeval helistama ja panema arstile aja kinni ning kolmapäevast hakkan võtma tablette. Ootusärevus on juba sees. Olen ametlikult alustanud selle perioodiga, kui toimub esimene katse. Põnev, põnev, põnev!