Vahepealseid mõtteid

Veider on see kuidas maailm muutus pärast selle otsuse tegemist. Enne otsust möödus kaks aastat maailmavalus ja tohutus kahtlemises. Suures segaduses kõige osas. Ma suutsin ennast nii üle mõelda, et kogu elu tundus liiga keeruline. Ma tundsin ennast lõksus kinni, kuigi objektiivselt teadsin, et kõik on ülimalt hästi. Ma ei tahtnud enam asju, mida olin alati tahtnud ja samas ei osanud ka midagi muud tahta.

Millest ma siis enne mõtlesin?

Ma õnneks pole juba pikka aega uskunud seda, et lapsel on ilmtingimata vaja ema ja isa. Ma usun siiralt ja sügavalt, et lapsel on vaja armastavaid inimesi nende ümber. Armastus, soojus ja tugi on need, mida laps vajab ja selle armastuse pakkuja sugu on ebaoluline. Seega mina õnneks selle üle eriti palju ei pidanud mõtlema. Usun, et paljudel teistel on sel teemal palju rohkem peamurdmist. Üks minu silmis ilusamaid perekondi koosneb ainult emast ja tütrest ja see eeskuju aitab palju.

Küll aga sain ma lõputuseni mõelda rahast. See väike asi on meie eludes erakordselt suure tähtsusega. Kuna mu sissetulek ei ole eriliselt suur ja mul pole aimugi kui palju lapse peale raha kulub, siis on see keeruline teema. Ma olen kokkuhoidlik inimene ja kuna mul on oma korter, siis saan rahadega hakkama. Aga väga suurt summat üle ka ei jää. Kas sellest ülejäävast summast piisab ja kas ma saan selle kõrvalt veel hoida pisikest tagavara ootamatusteks? Õnneks on mul väga toetavad vanemad, sugulased ja sõbrad. Ma ei taha kindlasti nende rahalise abiga lapse saamisel arvestada, aga vähemalt ma tean, et kui asjad keeruliseks lähevad, siis ma ei jää probleemidega kunagi üksi. Miski maailmas ei saa asendada hoolivat lähivõrgustikku.

Lasteaiakoht. Ma tean, et lasteaiakohtade saamine on keeruline. Kas ma saaks koha õigeks ajaks? Partneriga koos last saades säiliks sellises olukorras vähemalt üks sissetulek kuni teine saab tagasi tööle minna. Aga üksi elades? Üksi elades kaoks ära ainus sissetulek ja tööle minna ka ei saa. See on päris keeruline küsimus. Lahendusena näen vaid võimalust raha kõrvale panna piisavalt, et elada üle see koha ootamise aeg, kui see tulema peaks. Kas mul aga jätkub raha kõrvale panemiseks? Eks tulevik näitab. Kipun uskuma, et kuigi lapse peale lisandub kulutusi, siis koduseinte vahel last kantseldades vast kaovad lisakulud muule elule. Ega need kulud praegugi väga suured ei ole, aga eks midagi ikka. Vähemalt bensiini peaks vähem kuluma. Bensiin mähkmete vastu. Looduse saastamise üks vorm teise vastu. Looduslik tasakaal.

Kõige raskem teema on ebakindlus. Kahekesi koos olemine tähendab seda, et kui mina langen, siis on keegi teine, kes on valmis teatepulga üle võtma. Kui ma jään haigeks, siis hoolitseb keegi teine beebi eest ja ka minu eest. Kui mina mingi hetk enam ei suuda, siis saan jätta beebi mõneks ajaks ja tegeleda iseendaga. Vahetustega töö vs 24/7. Ja kui mul on emotsioonid üle pea, siis oleks mul keegi, kes neid kuulaks ja mind kallistaks kuni jalad jälle alla saan. Eks siin on jälle see lähivõrgustiku teema. Ma tean, et kui ma päris ära kukun, siis on nad alati olemas.  Pean lihtsalt õppima abi küsima (mis on kohati päris raske). Pean kedagi välist laskma oma isiklikku ruumi, laskma oma müüre madalamale. Hirmus ebamugav mõte.

Vaimne tervis. See on ennustamatu. Tuleb loota, et rasedusjärgne depressioon ei murra jalust. Või kui ka murrab, siis suudan ka selles olekus vähemalt miinimumnõuded täita. Ma tean, et magamatus ei ole mu sõber. Ma tean, et rasketes oludes ma kipun kokku jooksma ja mul on raske sealt välja murda. Sellele probleemile mul ei ole lahendust. Ma lihtsalt olen otsustanud, et ma saan lapse ja loodan, et ma pean pingele vastu. Eks võrgustik aitab sealgi, kuigi depressiooni nad ravida ei saa ja kui see peaks tulema, siis see tuleb lihtsalt üle elada.

Ja siis tulevad kummitama ka kõiksugu muud mõtted. Poliitiline olukord maailmas tundub hirmutavalt ebakindel. Mis siis kui sõda tuleb? Mis siis kui ühiskond liigubki ekre maailmavaate suunas ja hakkab minusuguseid meheta naisi tagakiusama? Enesekindla ja iseteadlikuna võin ma neile lihtsalt jalgu jääda. Mis siis kui ma töö kaotan? Mis siis kui minuga midagi juhtu? Selliseid kergelt paranoiliseid mõtteid jagub kuhjaga. Elu ei saa kontrollida ka siis kui väga oleks vaja.

Mis muutus pärast otsust?

Vaikus. Ma ei mõtle peaaegu üldse enam lapse saamisele. See on väga veider. Sõbranna ikka aegajalt õhkab, et OMG sa saad lapse ja ema tundis muret, et ta on nüüd lugenud nende protsesside kohta ja kas see ikka on nii turvaline ja äkki ma peaks enne ikka loomulikult proovima. Nemad on alles nüüd hakanud läbima seda protsessi, mida mina kaks aastat läbisin. Minul on see tee käidud. Minu sees on vaikus ja rahu ja isegi need küsimused ja probleemid, millele mul vastuseid ei ole, ei tundu enam nii piinavad ja olulised. Mul on tekkinud mingi sügav veendumus, et ma saan hakkama ja kõik läheb hästi. On lihtsalt uskumatu milliseid uusi mõtteid mu pähe nüüd mahub. Justkui ma polekski selle suure ja olulise protsessi sees. Eks paistab kaua see rahu kestab ja millal tuleb uus ärevus ja hirmsad mõtted. 

Mis ma vahepeal teinud olen?

Hetkel on rahulik. Olen ära viinud uriiniproovi ja peaks varsti minema vereproovi andma. Sõbranna andis oma lõpetamata purgi foolhapet mulle. Seda soovitatakse enne rasestumist võtma hakata (kuigi arst mulle midagi sellist veel ei maininud). Ja katsun leida aega oma elutoa remondi jaoks, sest selle tahaks ikka enne valmis jõuda. 28 detsember on ämmaemanda nõustamise aeg. Annan siis teada, mis teada sain.

Aa, üks asi veel. Ma otsustasin tulevasele isale panna nime. Kuna ma tean, et ta on Taanlane, siis vaatasime sõbrannadega Taani nimesid ja ma otsustasin, et mu tulevase lapse isa on Thor. Ma sünnitan pisikese Thori sõdalase :) Jumalad on ju tuntud surelike naiste rasestamise poolest. 

Vanematega rääkimine

Mul on väga toredad ja toetavad vanemad, aga sellisel teemal vanematega rääkimine on igal juhul hirmutav. Ei tea ju milline reaktsioon võib tulla. Ja kohati tuleb inimestel veider esimene reaktsioon ootamatu teema juures. Esialgu mõtlesin, et teen ära ja ütlen siis kui päts ahjus on ja kolm kuud möödas ehk nagu ikka.

Aga nädala alguses tõstatas isa üles autoostmise teema, millest me olime kunagi kevadel rääkinud. Ise olin selle mõtte mõneks ajaks kõrvale lükanud, aga isa ütles, et uuest aastast tulevad mingid uued maksud peale ja ta oli juba vaadanud autosid ja mõned head pakkumised mulle välja valinud. Nüüd oli minu koht reageerida ja mõelda, mida siis teha. Ma olen natuke raha kogunud ja laenuga saaks osta, aga samas ei kujuta üldse ette kui palju raha hakkab beebi saamise peale minema ja siis edasi beebi enda peale kulub ju ka. Lapsega on autot vaja, aga raha oleks ka nagu vaja. Dilemma. Vanematega seda arutada ka tol hetkel ei saanud. Jätsin teema õhku ja lubasin mõelda. Ise otsustasin oodata ära neljapäevase arstiaja ja siis suurema infoga edasi vaadata.

Neljapäeval, pärast arsti juures käiku, tundsin ennast päris hästi. Eks ehmatus ja ärevus olid ka sees, aga üldiselt tundsin, et see on õige suund kuhu minna ja kergendus oli saada see otsus tehtud pärast pikka kudemist. Ja selle laine pealt tuli ka tunne, et peaks vanemate juures käima ja otse rääkima nendega. Kuna auto osas on vaja niikuinii rahast rääkida ja mingi põhjendus kuluks marjaks ära, siis see on ka hea ettekääne kogu teemaga lagedale tulla.

Mõeldud tehtud. Pärast tööd uurisin, kas vanemad on kodus ja sõitsin sinna. Alguses olime niisama ja siis mingi hetk istusime kõik toas teetassidega ja tundsin, et õige moment on käes.

Kuidas siis alustada? Kuidagi piinlik ja keeruline on see esimene jutuots üles võtta. Hakkasin siis auto asjast teemat vedama. "Et noh, huvitav aeg selle auto teema üles võtmiseks, et ma siis ei saanud kohe öelda, aga mul on teine suurema väljaminekuga plaan ees. Käisin just täna arsti juures uurimas kuidas üksi lapse saamine käib." Isa reageeris esimesena. Nägu läks üllatunud kavalaks naeratuseks "ah et sihuke mõte". Rääkisin pikemalt lahti selle jutu, mida arsti juures kuulsin. Ema oli alguses vait ja kuulas ja siis mingi hetk teatas, et see on mul väga hea mõte. Ma olin kartnud negatiivset reaktsiooni selle osas, et lapse saamine on ikka raske ja kuidas üksi hakkama saad ja palk ei ole kõige suurem jne kõik need sada esimest mõtet, mis mul endal peas alguses keerlesid. Pole veel kiire ka ja äkki ikka leiab kaaslase jne. Aga ei tulnud ühtegi sellesuunalist mõtet. Mõlemad olid positiivsed ja toetavad. Rääkisime tehnilisi asju läbi ja arutasime, et huvitav kuidas küll see sperma valimine käib. Ema oli kuulnud lugu, et kusagil segatakse eri meeste spermat kokku, et ei oleks kindel, kelle oma viljastab, mingitest filmidest tuttav jälle mingi baasinfo põhjal kataloogist doonori valimine. Leidsime, et on hea, et sperma tuuakse Taanist sisse, et segab verd. Päris omapärane on vanematega sperma üle arutleda :D Ema rääkis oma tuttavatest, kes olid või ei olnud lapsi saanud ja leidis, et need kellel lapsed olid, on ikka kuidagi rõõmsamad. Uurisid, kas mul on mõni tuttav ka niimoodi saanud jne. Ehk kogu protsess läks üllatavalt lihtsalt ja mõnusalt.

Ma ise arvan, et siinkohal oli väga oluline ka minu enda sisemine häälestus. Sel hetkel ma tundsin, et ma olen kindel selles, mida ma teen ja mul endal enam ei olnud kõhklust selle osas. Selline asi paistab ka välja ja kindlasti mõjutab jutu kulgu. Kui ma oleks ise olnud kahtlevam, eks siis oleks võinud ka nendelt kõhklevamaid mõtteid tulla.

Igatahes see päev läks igati üle ootuste edukalt

Otsus!

Tere maailm!

Mina olen Oliüks ja täna on üks eriline päev. Täna otsustasin saada lapse.

See mõte on mind piiranud ja painanud juba kaks aastat ehk siis sellest ajast, kui ma 30 sain ja bioloogiline kell panniga pähe lõi. See oli võimas löök ja kaks aastat läks aega, et sellest toibuda. Selle aja jooksul jõudsin läbida hunnikute viisi hirme, kahtlusi, kõhklusi ja korraliku eksistentsiaalse kriisi. Aga tundub, et olen teisest otsast välja pugemas suurema ja tugevamana kui enne.

Mis siis täna juhtus?

Juba 20-ndate keskel jõudsin otsusele, et mehe leidmise pärast ei ole mõtet liiga palju põdeda. Põdemine mehe leidmisele kaasa ei aita ja ainult rikub ja takistab elu. Kui tuleb siis tuleb, kui ei tule, siis mingi võluvitsaga teda kohale soovida ka ei saa. Aga ma olen alati teadnud, et ma tahan lapsi saada ja see mõte kippus ikka mehe leidmise pärast põdema panema. Seega otsustasin et enne 30 saamist ma ei põe, vaid võtan elu nii nagu see tuleb. Kui leian mehe, siis on tore, kui mitte, siis ei põe ka. Ja kui õigeks ajaks pole meest leidnud, siis saan lapse üksinda. Enne 30 ei põe ja pärast seda mõtlen edasi. Väga tore strateegia 20-ndates elu nautimiseks, aga mitte nii tore vastutus, mida avastada, kui 30 saad. Sealt ka see eelmainitud kriis.

Täna aga oli see päev, kus pärast pikka põdemist ja küpsemist käisin esimest korda arsti juures, et uurida kuidas üksi lapse saamine käib. Olin korra ka varem günekoloogilt küsinud ja saanud teada, et seda asja ajavad viljatusravi arstid. Täna oligi mul esimene kohtumine viljatusravi arstiga.

Esimene üllatus oli see, et kui muidu peab kuid günekoloogi aega ootama, siis siia sain arstiaja järgmiseks nädalaks.

Arst oli väga väga tore! Dr Külli Erlang oli väga positiivne ja avatud. Ootasin kuulda kui palju miski maksab, milliseid erinevaid protseduure ja võimalusi on ja millised on järjekorrad. Olin kusagilt kuulnud järjekordade kohta ja kartsin, et need võivad pikad olla ja tahtsin ennast juba varakult valmis panna. Mõtlesin veel pisut ringi vaadata ja oodata, et unelmate prints viimasel hetkel põõsa tagant välja hüppab ja "surprise" hüüab, sel ajal, kui ma järjekorras istun. Noh, nagu muinasjuttudes ja halbades romantikafilmides. Ja siis on see traditsiooniline happy ever after.

Dr Erlang kirjeldas väga täpselt ja konkreetselt erinevaid protseduure, nende ohtusid ja hindasid ning rasestumise tõenäosusprotsente. Sain teada, et kui mul on munajuhad lahti, siis kõige esimene ja ohutuim variant on inseminatsioon. Selle jaoks tuleb teha eelnevad uuringud, siis võtta õigel ajal tablette ning kui aeg on käes ja ultraheli näitab, et minu keha on kenasti valmis, siis süstitakse doonorsperma emakasse. Õnnestumise tõenäosus on 10-15% ehk mitte just liiga kõrge, aga samas on see mõnusalt riskivaba protseduur. Munajuhade läbitavust saab kontrollida kahel viisil. Üks on tasuline ja teine tasuta, aga kirurgiline. Kuna mul pole minu teada olnud ühtegi haigust, mis võiks munajuhasid kahjustada (on ka võimalik, et see on nii kergelt möödunud, et ma ei olegi seda märganud) ja pole ka teisi põhjuseid arvata, et mul võiks seal mingeid probleeme olla, võib ka esialgu mitte uurida, vaid loota parimat. Siis on lihtsalt võimalus raha tuulde loopida ja hiljem avastada, et sellisel viisil rasestumine polnudki võimalik. Dr tutvustas ka emakavälise viljastamise protseduuri, mille õnnestumise tõenäosus on suurem, aga ka riskid on pisut suuremad. Juhul kui munajuhad on kinni, siis on just see meetod kasutusel. Esialgu tundub aga inseminatsioon mõttekam.

Kuni selle hetkeni oli kõik läinud sujuvalt ja hästi. Siis aga jõudsime punkti, kus oluline info oli edastatud ja minu ette jõudis küsimus, kas teeme ära? Ma olin tulnud ootusega, et ma uurin infot ja panen ennast järjekorda, mitte ootusega hüpata günekoloogi lauale ja hakata uuringutega pihta, et juba varsti katsetama hakata. Ja siis ma istusin seal, arst küsiva näoga otsa vaatamas ja pidin tegema sekundite jooksul otsuse. Kas öelda jah või võtta aega mõtlemiseks.

Ütlesin jah!

Mult võeti emakakaelalt põletikuproov ja vaadati ultraheliga masinavärk üle. Ma sain kaasa paberid proovide jaoks. Vereproov perioodi ajal ja uriiniproov perioodivabal ajal. infot munajuhade uuringu kohta ning aja ämmaemanda nõustamisele detsembri lõpus ja uue aja arsti juurde juba jaanuari alguseks.

Võtsin oma kuhja pabereid ja topsikud proovide jaoks ja astusin värinal kabinetist välja. Ma tulin saama infot ja ennast panema mingisse kujuteldavasse järjekorda ning lahkun võimalusega teha esimene katse juba jaanuaris. Jaanuaris! Praegu on novembri lõpp ja see on jaanuaris!

Jalutasin tagasi auto juurde. Õnneks oli auto päris kaugel ja sain jalutada läbi kerge uduvihma ja oma mõtteid mõelda. Tegelikult ei olnudki midagi nii väga mõelda. Ma olin selle otsuse teinud juba ammu, lihtsalt sellega leppimine võttis kaua aega. Raske on teha otsust elada teisiti kui normid ette näevad. Elada keerulisemalt ja võtta kõige eest täisvastutus poole asemel. Samas tähendab see ka vabadust. Vabadust olla see kes ma olen, ilma ennast kellegi järgi sättimata, ilma sobitumata. Ma pean lihtsalt hoiduma liiga palju vastutusele mõtlemast, sest kõike kontrollida ja tagada ei saa niikuinii.

Kui nüüd vaid õnnestuks tööl teha nägu, et kõik on nii nagu ikka.