Vanematega rääkimine

Mul on väga toredad ja toetavad vanemad, aga sellisel teemal vanematega rääkimine on igal juhul hirmutav. Ei tea ju milline reaktsioon võib tulla. Ja kohati tuleb inimestel veider esimene reaktsioon ootamatu teema juures. Esialgu mõtlesin, et teen ära ja ütlen siis kui päts ahjus on ja kolm kuud möödas ehk nagu ikka.

Aga nädala alguses tõstatas isa üles autoostmise teema, millest me olime kunagi kevadel rääkinud. Ise olin selle mõtte mõneks ajaks kõrvale lükanud, aga isa ütles, et uuest aastast tulevad mingid uued maksud peale ja ta oli juba vaadanud autosid ja mõned head pakkumised mulle välja valinud. Nüüd oli minu koht reageerida ja mõelda, mida siis teha. Ma olen natuke raha kogunud ja laenuga saaks osta, aga samas ei kujuta üldse ette kui palju raha hakkab beebi saamise peale minema ja siis edasi beebi enda peale kulub ju ka. Lapsega on autot vaja, aga raha oleks ka nagu vaja. Dilemma. Vanematega seda arutada ka tol hetkel ei saanud. Jätsin teema õhku ja lubasin mõelda. Ise otsustasin oodata ära neljapäevase arstiaja ja siis suurema infoga edasi vaadata.

Neljapäeval, pärast arsti juures käiku, tundsin ennast päris hästi. Eks ehmatus ja ärevus olid ka sees, aga üldiselt tundsin, et see on õige suund kuhu minna ja kergendus oli saada see otsus tehtud pärast pikka kudemist. Ja selle laine pealt tuli ka tunne, et peaks vanemate juures käima ja otse rääkima nendega. Kuna auto osas on vaja niikuinii rahast rääkida ja mingi põhjendus kuluks marjaks ära, siis see on ka hea ettekääne kogu teemaga lagedale tulla.

Mõeldud tehtud. Pärast tööd uurisin, kas vanemad on kodus ja sõitsin sinna. Alguses olime niisama ja siis mingi hetk istusime kõik toas teetassidega ja tundsin, et õige moment on käes.

Kuidas siis alustada? Kuidagi piinlik ja keeruline on see esimene jutuots üles võtta. Hakkasin siis auto asjast teemat vedama. "Et noh, huvitav aeg selle auto teema üles võtmiseks, et ma siis ei saanud kohe öelda, aga mul on teine suurema väljaminekuga plaan ees. Käisin just täna arsti juures uurimas kuidas üksi lapse saamine käib." Isa reageeris esimesena. Nägu läks üllatunud kavalaks naeratuseks "ah et sihuke mõte". Rääkisin pikemalt lahti selle jutu, mida arsti juures kuulsin. Ema oli alguses vait ja kuulas ja siis mingi hetk teatas, et see on mul väga hea mõte. Ma olin kartnud negatiivset reaktsiooni selle osas, et lapse saamine on ikka raske ja kuidas üksi hakkama saad ja palk ei ole kõige suurem jne kõik need sada esimest mõtet, mis mul endal peas alguses keerlesid. Pole veel kiire ka ja äkki ikka leiab kaaslase jne. Aga ei tulnud ühtegi sellesuunalist mõtet. Mõlemad olid positiivsed ja toetavad. Rääkisime tehnilisi asju läbi ja arutasime, et huvitav kuidas küll see sperma valimine käib. Ema oli kuulnud lugu, et kusagil segatakse eri meeste spermat kokku, et ei oleks kindel, kelle oma viljastab, mingitest filmidest tuttav jälle mingi baasinfo põhjal kataloogist doonori valimine. Leidsime, et on hea, et sperma tuuakse Taanist sisse, et segab verd. Päris omapärane on vanematega sperma üle arutleda :D Ema rääkis oma tuttavatest, kes olid või ei olnud lapsi saanud ja leidis, et need kellel lapsed olid, on ikka kuidagi rõõmsamad. Uurisid, kas mul on mõni tuttav ka niimoodi saanud jne. Ehk kogu protsess läks üllatavalt lihtsalt ja mõnusalt.

Ma ise arvan, et siinkohal oli väga oluline ka minu enda sisemine häälestus. Sel hetkel ma tundsin, et ma olen kindel selles, mida ma teen ja mul endal enam ei olnud kõhklust selle osas. Selline asi paistab ka välja ja kindlasti mõjutab jutu kulgu. Kui ma oleks ise olnud kahtlevam, eks siis oleks võinud ka nendelt kõhklevamaid mõtteid tulla.

Igatahes see päev läks igati üle ootuste edukalt

Otsus!

Tere maailm!

Mina olen Oliüks ja täna on üks eriline päev. Täna otsustasin saada lapse.

See mõte on mind piiranud ja painanud juba kaks aastat ehk siis sellest ajast, kui ma 30 sain ja bioloogiline kell panniga pähe lõi. See oli võimas löök ja kaks aastat läks aega, et sellest toibuda. Selle aja jooksul jõudsin läbida hunnikute viisi hirme, kahtlusi, kõhklusi ja korraliku eksistentsiaalse kriisi. Aga tundub, et olen teisest otsast välja pugemas suurema ja tugevamana kui enne.

Mis siis täna juhtus?

Juba 20-ndate keskel jõudsin otsusele, et mehe leidmise pärast ei ole mõtet liiga palju põdeda. Põdemine mehe leidmisele kaasa ei aita ja ainult rikub ja takistab elu. Kui tuleb siis tuleb, kui ei tule, siis mingi võluvitsaga teda kohale soovida ka ei saa. Aga ma olen alati teadnud, et ma tahan lapsi saada ja see mõte kippus ikka mehe leidmise pärast põdema panema. Seega otsustasin et enne 30 saamist ma ei põe, vaid võtan elu nii nagu see tuleb. Kui leian mehe, siis on tore, kui mitte, siis ei põe ka. Ja kui õigeks ajaks pole meest leidnud, siis saan lapse üksinda. Enne 30 ei põe ja pärast seda mõtlen edasi. Väga tore strateegia 20-ndates elu nautimiseks, aga mitte nii tore vastutus, mida avastada, kui 30 saad. Sealt ka see eelmainitud kriis.

Täna aga oli see päev, kus pärast pikka põdemist ja küpsemist käisin esimest korda arsti juures, et uurida kuidas üksi lapse saamine käib. Olin korra ka varem günekoloogilt küsinud ja saanud teada, et seda asja ajavad viljatusravi arstid. Täna oligi mul esimene kohtumine viljatusravi arstiga.

Esimene üllatus oli see, et kui muidu peab kuid günekoloogi aega ootama, siis siia sain arstiaja järgmiseks nädalaks.

Arst oli väga väga tore! Dr Külli Erlang oli väga positiivne ja avatud. Ootasin kuulda kui palju miski maksab, milliseid erinevaid protseduure ja võimalusi on ja millised on järjekorrad. Olin kusagilt kuulnud järjekordade kohta ja kartsin, et need võivad pikad olla ja tahtsin ennast juba varakult valmis panna. Mõtlesin veel pisut ringi vaadata ja oodata, et unelmate prints viimasel hetkel põõsa tagant välja hüppab ja "surprise" hüüab, sel ajal, kui ma järjekorras istun. Noh, nagu muinasjuttudes ja halbades romantikafilmides. Ja siis on see traditsiooniline happy ever after.

Dr Erlang kirjeldas väga täpselt ja konkreetselt erinevaid protseduure, nende ohtusid ja hindasid ning rasestumise tõenäosusprotsente. Sain teada, et kui mul on munajuhad lahti, siis kõige esimene ja ohutuim variant on inseminatsioon. Selle jaoks tuleb teha eelnevad uuringud, siis võtta õigel ajal tablette ning kui aeg on käes ja ultraheli näitab, et minu keha on kenasti valmis, siis süstitakse doonorsperma emakasse. Õnnestumise tõenäosus on 10-15% ehk mitte just liiga kõrge, aga samas on see mõnusalt riskivaba protseduur. Munajuhade läbitavust saab kontrollida kahel viisil. Üks on tasuline ja teine tasuta, aga kirurgiline. Kuna mul pole minu teada olnud ühtegi haigust, mis võiks munajuhasid kahjustada (on ka võimalik, et see on nii kergelt möödunud, et ma ei olegi seda märganud) ja pole ka teisi põhjuseid arvata, et mul võiks seal mingeid probleeme olla, võib ka esialgu mitte uurida, vaid loota parimat. Siis on lihtsalt võimalus raha tuulde loopida ja hiljem avastada, et sellisel viisil rasestumine polnudki võimalik. Dr tutvustas ka emakavälise viljastamise protseduuri, mille õnnestumise tõenäosus on suurem, aga ka riskid on pisut suuremad. Juhul kui munajuhad on kinni, siis on just see meetod kasutusel. Esialgu tundub aga inseminatsioon mõttekam.

Kuni selle hetkeni oli kõik läinud sujuvalt ja hästi. Siis aga jõudsime punkti, kus oluline info oli edastatud ja minu ette jõudis küsimus, kas teeme ära? Ma olin tulnud ootusega, et ma uurin infot ja panen ennast järjekorda, mitte ootusega hüpata günekoloogi lauale ja hakata uuringutega pihta, et juba varsti katsetama hakata. Ja siis ma istusin seal, arst küsiva näoga otsa vaatamas ja pidin tegema sekundite jooksul otsuse. Kas öelda jah või võtta aega mõtlemiseks.

Ütlesin jah!

Mult võeti emakakaelalt põletikuproov ja vaadati ultraheliga masinavärk üle. Ma sain kaasa paberid proovide jaoks. Vereproov perioodi ajal ja uriiniproov perioodivabal ajal. infot munajuhade uuringu kohta ning aja ämmaemanda nõustamisele detsembri lõpus ja uue aja arsti juurde juba jaanuari alguseks.

Võtsin oma kuhja pabereid ja topsikud proovide jaoks ja astusin värinal kabinetist välja. Ma tulin saama infot ja ennast panema mingisse kujuteldavasse järjekorda ning lahkun võimalusega teha esimene katse juba jaanuaris. Jaanuaris! Praegu on novembri lõpp ja see on jaanuaris!

Jalutasin tagasi auto juurde. Õnneks oli auto päris kaugel ja sain jalutada läbi kerge uduvihma ja oma mõtteid mõelda. Tegelikult ei olnudki midagi nii väga mõelda. Ma olin selle otsuse teinud juba ammu, lihtsalt sellega leppimine võttis kaua aega. Raske on teha otsust elada teisiti kui normid ette näevad. Elada keerulisemalt ja võtta kõige eest täisvastutus poole asemel. Samas tähendab see ka vabadust. Vabadust olla see kes ma olen, ilma ennast kellegi järgi sättimata, ilma sobitumata. Ma pean lihtsalt hoiduma liiga palju vastutusele mõtlemast, sest kõike kontrollida ja tagada ei saa niikuinii.

Kui nüüd vaid õnnestuks tööl teha nägu, et kõik on nii nagu ikka.